Hiljuti abielu lahutanud režissöör Andres Maimik jälgib videoteraapiaid, psühholoogide ja teadlaste erinevaid lähenemisi, mis käsitlevad ühel või teisel moel üksindust ja lähedust. „Eks ma sellega täna tegelengi – kuidas luua kontakti, õppida teist inimest tähele panema, luua ja hoida usaldust ja panna teist end erilisena tundma. Teisisõnu õpin ma positiivset manipuleerimist,“ sõnab Andres.

Andres Maimikust (47) on tunda inimlikku lööki või sööstu. Eksabikaasa Katrini (35) ja sõber Rain Tolgiga (40) on nad olnud meistrid tegema elulisi mängufilme. Äsja jõudis kinno nende lühifilmide kassett „Paha lugu“ (vt kõrvalt), mis räägib vaimsest ja seksuaalsest ahistamisest. Ent – Andres ja Katrin Maimik lahutasid hiljuti oma abielu. Andres elab praegu oma vanaisa ehitatud majas Pirita-Kosel, poole ajast oma tütre Miriam Mia (6) seltsis.

Kampsuni väel Andres kõnnib lumekruupe täis aias ja näitab, kus vanavanemad rakendasid teda töödele, mida tänapäeval lastele naljalt ei anta – tuli tassida kuivkäimla sisu sõstrapõõsastele väetiseks või, ise nööripidi korstna külge seotuna, katuseserva alt herilaspesasid alla toksida. Režissööril pudeneb lugusid nagu varrukast. Ka oma elu ebameeldivustest.

Mis su isiklikus elus praegu toimub?

Olen vallasvanem ja elan vallalise mehe elu. Oma väikesi suhtekesi ma siin üles lugema ei hakka, aga päris koopa-askeet ma ka ei ole. Armastusega on nii, et kui see tuleb, siis tuleb ja kui ei, siis ei.

Psühholoogiadoktor Bella DePaulo on vallalisust käsitlevas uurimuses toonud esile, et üksielamine ja õnnelikkus pole sugugi verivaenlased. Ta tõestab, et üksikutel inimestel on palju rohkem võimalusi teha päevapealt pöördelisi otsuseid, neil on rohkem sotsiaalset empaatiat, võimalusi uuteks kogemusteks, eneseharimiseks, loovaks eluks. Kui ka üksindus pureb hinge, siis tuleb sellest leida võimalusi tunda rõõmu kui unikaalsest perioodist elus. Elu on nagunii nagu üheöösuhe. Naudi, kuni see kestab!

Jaga
Kommentaarid