Saate „Su nägu kõlab tuttavalt“ silmapaistvamaid osalisi, 25aastane Valter Soosalu avab Kroonikas oma üllatavalt eluküpse mõtteilma, aga loe sellestki, mis jäi paberväljaandest välja – mida rääkis Valter oma ansamblist Põhja Konn!
Astusid vabakutselise teele sooviga olla muusikuna oma valikutes vabam. Võid sa sellest näiteid tuua?
Eelmise aasta lõpus tulime me välja ansambli Põhja Konn debüütplaadiga. See on selles seerias minu jaoks esimene isiklikum ettevõtmine. Hästi värskendav just sellepärast, et ma sain muusikuna ise teha selles omi valikuid. Loomulikult on bändis veel muusikuid, see ei ole minu sooloprojekt – kaugel sellest.
Sina oled siiski ju bändi lugude autor, nö see põhimees!
Võib vist nii öelda küll, et ma olen see, kes… Tegelikult tekib mul endal võõristusefekt, kui keegi nimetab end kollektiivi bossiks, ninameheks või kunstiliseks juhiks. Ma ikkagi nii palju usun sellesse, et see, mis on plaadil, on ansambli ühislooming – sõltumata sellest, kes bändiliikmetest tuleb muusikalise toormaterjaliga lauda. Ma ei taha siin otseselt kellegi suunas kivi visata, aga siin on olnud ju ka vanakooli rockbände, kus tõusevad esile individuaalid, kes ütlevad, et suuresti kogu bänd ja sellega seotu on nende looming.
Tekkis assotsiatsioon Rein Rannapiga, kes omal ajal kirjutas teistele Ruja liikmetele nende partiid nooti ette. Ta on kahtlemata erakordne persoon, tegija ja nähtus omaette, aga ma saan aru, et sinule selline au enesele võtmine ei sobi?
Ma arvan, et see ei ole Põhja Konna puhul lihtsalt õiglane. Peale minu on bändis veel neli inimest, seal on veel ideid ja mitte vähe. Lihtsalt praktilistel kaalutlustel kukkus see nii välja, et ma kirjutasin sellele plaadile ise enamuse muusikast. Aga selles mõttes küll, et kui ma siiani olen läinud mõne uue ideega lauda, on see olnud tervikuna valmis. Selles suhtes ei ole tõesti Rannapiga suurt vahet, et ma ju tegelikult näitangi noot noodi haaval sõpradele ette, mis ma olen välja mõelnud ja me püüame selle koos kokku panna. Kui seejuures on vajadus midagi muuta ja see idee tuleb kelleltki teiselt, siis – loomulikult me viime selle ellu.
Sul on siis loo struktuur täiesti paigas?
Jah, aga ausalt öeldes olen ma sellest viimasel ajal ka väsinud. Ma ikkagi tahaks teha sellist tööd ka, kus lõpptulemus ei ole mulle väga täpselt ette teada. Selle plaadi osas, selles osas, kuidas me ta lõpuks kokku panime – ma saangi öelda, et jah, nii ma mõtlesingi, sest see idee on tervikuna kodus kokku pandud. Aga mind ennast ei üllata selle plaadi juures miski. Ma saan lihtsalt selle tulemusega nõustuda.
Põhja Konn kõlab stiililt nagu vana äge progerock 70ndatest. Kuidas on võimalik, et sa oled oma iga arvestades loonud muusika, mis tõstab vanematelgi taatidel teadvusse taas sellised grupid nagu Yes ja Ruja?
Kõlapilt ja kujunemine on tegelikult seotud ainult sellega, missugune oli nende lugude kirjutamise ajal bändis meie enda muusikamaitse. See oli aastal 2009 – 2010, kui sai kirjutatud tuumikosa plaadist. Siis me kuulasimegi sellist vanemat rockmuusikat nagu Yes, Genesis, Eestist Ruja ja In Spe. Meie debüütplaat on teatud mõttes stiilipidu, kummardus meie toonastele eeskujudele. Kui leitakse neid seoseid, on see täiesti õigustatud. Küll aga oli vahe mõtlemises see, et me ei leppinud bändiliikmetega kokku, et me peame nende bändide moodi kõlama. Me ei leppinud kokku, et see on meie stiil ja kõik, mis sellest kõrvale kaldub, selle me heidame kõrvale. Pigem oli see, et me ei piiranud ennast üldse – aga olime seejuures ise nii piiratud.
Kõlab huvitavalt!
Nii ongi. Muusika lähtus sellest, et meie maitse oli selline ja me ei pidanud sellest isegi rääkima. See oli siis, nüüd on möödunud ju enamuse nende lugude sünnist juba seitse aastat. Kui see plaat sai valmis, vana võlg sai iseendi ees kustutatud, tekkis uus küsimus – mis me siis praegu teeksime? Ajad on läinud edasi ja meie muusikamaitse on ka muutunud. Seitsme aasta jooksul on kogunenud läbi kuulatud muusikat oi kui palju – et 70ndate aastate lõpu muusika ei ole enam kindlasti piiriks.
Aga me saime oma debüütplaadiga tõestust sellele, et ka sellisele muusikale on praegu kohta küll, mis ei tähenda seda, et me peaksime ise ainult sellise stiili patrioodid olema. Seesama puudutab ka Eesti luulet, mida me plaadil kasutame.
Eesti Kirjanike liidu Tartu osakonna pakkumine kasutada Eesti luulet Põhja Konna muusikas tõigi teid salvestama?
Jah, nad olid teadlikud sellest, et me oleme juba kasutanud oma muusikas Eesti luulet ja meie stiil on selline nagu plaadilt kosta. See võib kõlada totralt, aga ka Eesti luule, mida oleme laulusõnadena kasutanud, ehk ongi ka see, mis ületab ajastu piire. Ja kolmesaja aasta pärast, kui keegi peaks Põhja Konna muusika vastu huvi tundma, ei ole enam vahet, kas see loodi 70ndate aastate lõpus või 2010ndatel. Siis nad juba võivad sattuda nö ühte ajastusse. Aga praegu on need kümnendid veel muidugi märgatavalt lahus.
Teid on saatnud ju siiski menu, teil on kuulajaskonda ja tagasisidet.
Teatav tähelepanu on tõesti ikkagi tulnud, aga ma arvan, et see on seotud pigem millegi muu, kui konkreetselt selle stiiliga. Need sound`id on ju tegelikult olemas olnud, samas inimesed otsivad tihti ka tegelikult justnimelt midagi tuttavat. Plaadi esimene tiraaž välja müüdud hoolimata sellest, et CD-plaatide ajastu on lõppemas ja esile on tõusmas igasugused muud, nö internetipõhised kandjad.
See ei olegi peamine, sest Põhja Konn on ikkagi bänd, mida me teeme esmajoones iseendile. Bänd on parimas mõttes hobi, mis tähendabki ka seda, et me ei pea mitte kelleltki küsima, kuidas seda teha, me ei pea jälgima mingit baromeetrit, mis näitab, mis on parasjagu kõige populaarsem stiil – me võimegi meeldida ainult iseendile. Ja sellega me jõuamegi algusesse tagasi – see on see koht, kus tunnen vabadust ja ma saan teha seda, mida ma tahan.
