Printsess Diana elutee üks määravamaid hetki: ema hülgas perekonna ega vaadanud tagasi
Printsess Diana puhul on meediaski palju kajastatud, kuidas kogu kuninglik elu ja avalikkuse valgusvihus elamine teda muutis. Tema suhted purunesid ning jäid valusad haavad.
Vähem on juttu, et tegelikult koges Diana suhete haavatavat poolt selgelt ka lapsepõlves ning nägi, kuidas üks inimene suudab oma lähedastele teravalt haiget teha.
Tema ema Frances abiellus John Spenceriga 1954. aastal. Frances oli toona kõigest 18-aastane ja John temast 12 aastat vanem. Neil sündis kokku viis last. 1960ndate teises pooles tundis Frances, et pole suhtes õnnelik ja tahab muud. 1967. aastal läks paar lahku, kui Frances kolis kokku ajaleheimpeeriumi pärija Peter Shand Kyddiga. Nad asusid elama Šotimaale ning abiellusid paar aastat hiljem.
Lapsed jäid isaga. Diana oli ema lahkumise ajal kõigest viieaastane ning vend Charles rääkis Sunday Timesile, et ema lubas, et tuleb tema juurde tagasi, ent reaalselt seda Diana lapsepõlve aegu kunagi ei juhtunudki.
"Diana ootas õhtuti vahel välisukse juures, et ehk ta tuleb tema pärast tagasi, aga loomulikult mitte," sõnas vend. Ta ise nuttis end vahel õhtuti magama. "Diana kuulis seda, aga ei julgenud tulla mind lohutama, kuna kartis väga pimedat."
Diana muutus inimeste suhtes umbusklikuks
Ka vend usub, et ema lahkumine mõjutas Dianat hilisemas elus ning ta umbusaldas inimesi enam. The Sun kirjutab, et teadaolevalt oli Diana suhe emaga terve elu jahe. Hiljem võis neid näha ühistel piltidel ja seltskonnaüritustel, ent pigem oli tegu formaalsusega, mida kuninglik etikett nõudis.
Frances oli lootnud oma ülejäänud elu pigem rahulikult veeta, ent Diana abielu prints Charlesiga seda ei võimaldanud.
Mõne aasta eest antud intervjuus meenutas Diana teener ja sõber Paul Burrell, kuidas ema ja tütre niigi valulik läbisaamine 1997. aastal eskaleerus. Frances polnud rahul, mis meestega Diana liikus. Eriti oli tal etteheiteid südamekirurg Hasnat Khani ja ettevõtja Gulu Lavlani suhtes.
Samuti ütles ema 1997. aasta mais usutluses väljaandele Hello! otse välja, et Diana ongi rahul, et ei pea enam olema "tema kuninglik kõrgus". Diana arvates rikkus ema piire ja sekkus liigselt tema ellu.
Burrelli sõnul vestles Diana veidi enne oma surma emaga telefonitsi ja kutsus ka tema ligi. Printsess tõstis telefonitoru nende vahele. Burrell kuulis ärritavat sõimu - ema karjus ja kritiseeris Diana valikuid. "See oli personaalne rünnak," hindas teener. Diana pani peagi toru ära ja ütles külmal toonil, et ei soovi oma emaga enam kunagi suhelda.
See jäigi Burrelli teada nende viimaseks omavaheliseks vestluseks. 31. augustil sattusid Diana ja tema silmarõõm Dodi Al-Fayed autoõnnetusse Pont de l'Alma tunnelis Pariisis. Avariis hukkus lisaks neile ka autojuht Henry Paul, ainus ellujääja oli Dodi ihukaitsja Trevor Rees-Jones.
Frances oli selleks ajaks juba teisest abikaasast lahku läinud ning oma viimased eluaastad pühendas tööle Rooma-Katoliku kiriku juures ning heategevusele. Ta suri 2004. aastal 68-aastaselt.
