Korraga tundsin enda näos midagi teravat. Selgus, et olin saanud hoobi pähe poiste WC uksega. Haavast hakkas ohtralt verd jooksma. Mõne hetke pärast märkas õnnetust ka üks lähedal olnud õpetaja. See abivalmis õpetaja hakkas karjuma ja toimetas mu kohe kooli õppealajuhatajate kabinetti.

Seal ei osatud minu haavaga muud teha, kui see WC paberiga kinni mätsida. Neil kulus selleks suisa kaks rulli. Vahepeal oli mu tollane klassijuhataja mu asjad kokku korjanud ja need kabinetti toonud. Kuna õpetajad leidsid, et kiirabisse helistamine ja kiirabiauto ootamine võib võtta liiga kaua, siis kamandati koolibussi juht koos bussiga maja ette. Mind surati bussi ja kaasa saadeti ka üks tollal veel minu jaoks tundmatu õpetaja. Traumapunktis tehti mulle viis pistet ja asi tahe. Pärast haiglat toimetati mind koolibussiga koju.

Ema oli just siis akna juures, kui ma koolibussist maha astusin, endal suur valge plaaster vasaku kulmu juures. Ema pidas seda esialgu väga hästi lavastatud aprillinaljaks. Kui ta sai aru, et plaaster ja vigastus on päris, siis ta ehmus ikka korralikult ära.

Aastaid hiljem sattus mulle uueks klassijuhatajaks seesama tollal tundmatu õpetaja. Esimesel arenguvestlusel vaatas ta mulle uurivalt näkku ja küsis, et kas ma olla ikka seesama õpilane, kes mõne aasta eest oli saanud WC uksega hoobi näkku. Mul ei jäänud muud üle, kui jaatavalt vastata, sest mul on ju näos arm. Seepeale teatas ta, et ma olla olnud suur jutuaine õpetajate seas, kuna enne neil sellist asja pole olnud, et keegi saab WC uksega 1. aprillil vastu pead.

Sinuga juhtus piinlik lugu ja tahad võita kasti jäätist? Vaata SIIA!