21. sajandi noorte jõhkrad kuritööd
22. Aprillil 2002 võis Delfi uudisest lugeda, et noorsoopolitseiametnik Sirje Trammi sõnul koolivägivald levib nii poiste kui ka tüdrukute hulgas. “Kui tüdrukud halba teevad, siis on nad eriti julmad,” sõnas ta. “Tüdrukud ei andesta ja peavad pikalt viha.” Jõhkraimana mäletab ta juhtumit, kus tütarlapsed klassiõde koera toidunõust sööma sundisid. Tüdrukud sundisid klassiõde koerakausist sööma
11. Märtsil 2003 võisime artiklist „Kohus karistas koolis vägivallatsenud poisse“ lugeda, kuidas kohus määras kolmele juba varem kohtulikult karistatud noorele väikese rahatrahvi selle eest, et nad kutsusid gümnaasiumi jõusaali 14-aastase koolivenna ja käskisid tal pikali heita. Nad asetasid üle ohvri kõri 85-kilogrammise tõstekangi, panid sellele risti peale veel 32,5-kilogrammise kangi ja sidusid poisi käed hüppenööriga kangide külge. Raualasu ja poisi kõri vahele jäi umbes viis sentimeetrit. Seejärel pani üks vägivallatsejatest aheldatu jalgadele maadlustopise, millele lisati 20-kilogrammise tõstekangi ketas ja 16-kilogrammine sangpomm. Kohus määras 15-18aastasele kolmikule suhteliselt leebe karistuse, nagu seda oli nõudnud prokurör Ave Arnim. Arnim selgitas, et arvestas noorukitele leebeid karistusi taotledes nende kõlbelist ja vaimset arengutaset. Prokuröri hinnangul said poisid alles kohtusaalis aru, et naljaks peetu oli tegelikult kuritegu.
2003. aasta oktoobris sai kümne-aastane poiss klassivennalt sedavõrd kõvasti peksa, et ta viidi lastehaiglasse. See toimus muide Saku gümnaasiumis, mille kaasõpilaste narrimise alla sattunud 13-aastane koolitüdruk end vaid pool aastat enne nimetet juhtumit üles poos. Koolivägivald viis lapse haiglasse
5. Veebruar 2004 - 7-14-aastased poisid kusid ja sülitasid oma kaaslast mõnitades talle suhu, toppisid talle käbi pepusse ja käskisid tal sel ajal oma nokut hõõruda. Poisid lasksid teda ragulkast, pildusid teda kividega, sundisid prääksuga kükke tegema, peksid ohvrit ja lõikasid tal juuksed ära.
Üks piinaja rääkis nii: “Käskisin tal põlvili laskuda ja peksta pihku ning öelda, et seks on superhea. Sander ütles talle, et aja endal kõvaks. Sel ajal kui ta oma nokut kõvaks ajas, hakkasin mina tal juukseid lõikama.” Piinamine kestis kokku vähemalt kolm tundi. Poisid kusid oma ohvrile suhu
Oktoobris 2004 peksid kaks 17-aastast noormeest igavusest surnuks Balti jaama vastas pargis pingil maganud 36-aastase naise. Poisid valasid naise peale välja oma viha, kui nad kasiinoukselt liialt noore ea pärast tagasi saadeti. Aastakümneid mõrvalugusid lahanud Helve Särgava näeb üht lapsmõrvarite arvu kasvu põhjust selles, et muutused ühiskonnas tootsid palju raskustesse sattunud ja laostunud perekondi, võime lugeda seda lugu kajastavast Delfi artiklist „Noorukid tapavad igavusest ja vihast“. Noorukid tapavad igavusest ja vihast
Selle kõigega võrreldes sunnib lausa kergendunult ohkama 2006. aasta 14. veebruari uudis: „Koolivägivald: mõnituskontod rate’is“. Sealt võime lugeda, et koolikiusajad on kolinud internetti — naerualusele nohikule tehakse rate’i mõnitav konto. Mõnitusohvrite vanemaid pöördub politseisse kord või kaks kuus, räägib Tallinna Lõuna politseiosakonna juhtivkonstaabel Erika Kaskla Eesti Päevalehele. Kusjuures ohvriteks on tihti ka õpetajad.Koolivägivald: mõnituskontod rate’is
17. mai 2006. SLÕhtuleht. „Omakohut mõistnud lapsed mürgitasid tüdruku tablettidega“. Sillamäe koolitüdruk sai esmalt eakaaslaste kambalt peksa ning seejärel mürgitas jõuk ta mingite tablettidega. Kamba ohvriks langes ka teine tüdruk, kuid tema pääses kergemini. Miks see kõik juhtus? Ajalehe Vesti teada puhkes tüli Sillamäel Astangu koolis mai algul ühes VII klassi tunnis, kus üks tüdruk solvas õpetajat. Klassiõde astus koos sõbrannaga õpetaja kaitseks välja. Nad käskisid solvajal vabandust paluda.
Tunnis ülbitsenud plika otsustas aga õpetajat kaitsnud tüdrukutele kätte maksta ja kutsus selleks appi Kaja tänava ühiselamus elavad kõurikud. 8. mail andiski lastekamp 14aastasele tüdrukule peksa ning sundis teda põlvili andeks paluma. Kui kurjategijad kuulsid aga nende tegude põhjal algatatud kriminaaluurimisest, põlvitas peksmise korraldanud tüdruk juba ohvri ees ja palus politseisse esitatud avaldus tagasi võtta. Loodame, et kannatanu seda ei teinud. SLÕL: Omakohut mõistnud lapsed mürgitasid tüdruku tablettidega
Ahjaa, neid juhtumeid te kindlasti veel mäletate: Eelmise aasta detsembris pussitas 16-aastane poiss armuvalus surnuks 15-aastase tüdruku. Käesoleva aasta veebruaris tapeti kuulilasuga pähe 22-aastane Pille-Riin. 17-aastane tapja ütles ülekuulamisel, et tundis vajadust tappa mõni ilus noor naine.
Anti Liiv, psühhiaater, kirjutab SLõhtulehes: „Olen vestelnud mõrvaritega, kes mõrva motiivide arutelul leidsid — mõrva hetk tekitas neis erootilise orgasmi sarnase mõnutunde. Arvan, et sääraste inimeste arv Eestis 100 000 elaniku kohta on määratud bioloogiliste põhjustega.“ Polegi siis midagi teha?
Samas jätkab Liiv: „Eeldused on loodud. Kodu ega kool ei kasvata lapses-noorukis isiklikku vastutustunnet. Ununenud on mõiste “enesekasvatus”, millest 100 aastat tagasi algas eestlase higirikas “oma õnne sepitsemine”. Praeguses demokraatlikus ühiskonnas rõhutatakse nooruki vabadusi ja õigusi. Ja esimesse klassi astunud tulevase mõrvari igapäevane tegelik kasvatamine algab koolivägivallast ja kooli suhtumisest.
On loogiline, et praegune õiguse-vabaduse ülekaal kohustuse-vastutustunde ees hoopis soodustab alkoholi ja narkootikumide pruukimist koolis. Aeg on tiine tegemaks järgmine loogiline samm. Alanud sajandil kasvab usutavasti tasapisi nii koolimõrvade kui ka lustmõrvade arv.“(SLÕhtuleht, Neljapäev, 2. märts 2006, Kas tapame ikka mõnuga? SLÕL: Kas tapame ikka mõnuga?)
Mida ma öelda tahan? Sina, lugeja, oled ju, nagu minagi, hea inimene. Ei kiusa, ei piina, ei mõnita, ei tapa kedagi. Miks ma siis kirjutasin siia selle õuduste kronoloogia, mis pealegi on ebatäielik? See on kodune ülesanne.
