Tegelikult on kõik korras. Olen mõned aastad tagasi mõelnud Tallinnast ära kolimisele ja sellele, milliseid tundeid see minus esile tuua võiks. Nüüd ma siis tean, mul oli täiesti ükskõik! Mitte mingisugust taganutvat emotsiooni, kui siis pigem positiivne reageering, kui möödusin maanteeäärsest sildist Tallinn.

Tallinnast on jäänud alles ainsad üksikud hallutsinatsioonid, rohkem ei midagi. Isegi koduvõtmeid pole, need andsime Chel’iga üle vahetult enne linnast lahkumist uuele üürnikule. Ning oma eelmise võtmekimbu olin sunnitud tagastama oma isale, sest leidsime viimaks ühise keele nimega viska-oma-poeg-välja-teil-on-erinevad-arusaamad.

Siin valla vahel jalutades tunnen end sõna otseses mõttes tulnukana. Tunnen, end võõras kohas mitte kohaliku rollis ja tänavatel vastutulevatel vallakodanikel pole halli aimugi, kellega tegemist on. Elame antud momendil Chel’i ema majas. Õnneks on neil imeilus suur aed, millele sügis on nüüdseks oma värvisildid peale kleepinud. Jalutan üsna tihti aias, vähemasti mulle endale tundub sedasi. Seda selleks, et enda mõtteid mõlgutada ning natukene end liigutada. Toas võib täiesti peast soojaks minna. Kõik päevad näivad ühesugused ja koosnevad peamiselt kahest asjast — trenn ja uute raamatute kirjutamine.

Neil on kodus ka kass, nimega Muksu. Paraku elu on sedasi seadnud reeglid, et see kass mind ei salli ja meie vahel puudub igasugune tolerantsus.

Suve algul olime ühel järjekordsel nädalavahetusel Järvamaal. Kõik tundus olevat tavaline, Chel ja tema ema askeldasid aiatööde kallal ja ma püüdsin neid aidata nii palju kui oskasin. Kuigi vahemärkusena pean ära märkima, et ma olen ikka korralik siidikäpp võrreldes minu elukaaslase Chel'iga. Chel eksisteerib siin maailmas aiakujundajana ning on valinud selle ühtlasi ka enda erialaks. Ta lõpetades mõned aastad tagasi ka vastava kooli. Lisaks kõigele on ta määrinud enda käsi ka maastikuehitajana. Minu suurimad saavutused ehitusalal leidsid aset kuuendas klassis puittäringu ja soolatopsi valmistasel.

Olles maal, helistas mulle Andero tüdruksõber Keily. Andero on mulle väga hea sõber, kellega jagame üsna suurel määral ühist mõttejoont elule. Ja Keily on Andero tüdruk. Mäletan, et sõnum oli lühike ja konkreetne: „Me lähme Austraaliasse, tulete ka?“ kõlas tema otsene küsimus.

Olin Austraaliasse minekule ka enne mõelnud. See oli umbes pool aastat tagasi, kus ma Chel'i veel ei tundnud. Surfasin erinevates reisiportaalides ja foorumites. Viimaks leidsin omale reisikaaslase Veronika. Kõik sujus edukalt ning plaanipäraselt. Tegime koos ka interneti vahendusel reisiks plaane. Ainuke mure oli see, et mul ei olnud ei tööd ega raha. Irooniline, kas pole? Nimetaks selliseid inimesi, kes on võimelised unistama ja nägema asju, mis pole veel aset leidnud, julgeteks ja edukateks nägijateks. 

Tolle Veronikaga jäi kahjuks aga asi katki. Vahepeal tulid tööpakkumised Egiptusesse, Hurghadasse ja Araabia Ühendriikidesse, Dubaisse. Kahjuks või õnneks öeldi mulle ühes kohas "ei" ja teisele olin kohustatud ise ära ütlema.

Tulles tagasi Keily esitatud küsimuse juurde, tegin telefonikõne ajal mõne sekundilise pausi ja vastasin naerdes talle jaatavalt. Panin toru ära ning tõttasin rääkima sellest ettepanekust Chel'ile. Ilma pikema sissejuhatuseta oli ta nõus. Rõhutan, et tol hetkel olime suhtes olnud vaid mõned nädalad ega elanud veel koos. Teadsime ju teineteisest tegelikult üsna vähe, aga sellest kõigest hoolimata tundsin, et ma usaldan teda. See usaldustunne kerkis esile pärast meie esimest otsest kokkupuudet. Pean tunnistama, et tegelikult kartsin talle seda ideed välja käia. Ma teadsin, kui väga ta armastab siin olemist. Ta armastab loodust, taimi ja aeda ning üksinda olemist. Korraks said minu hirmud ja alateadlikud kõhklused võitu ning minu mõtte vallutas idee, et siin lähevad meie teed lahku ning meie ühine pikk ja armastav kooselu on pelgalt ajutine illusioon.

Hetkel oleme jõudnud suvel algatatud ideega nii kaugele, et minekust lahutab meid vaid 6 päeva. Vaid kuue päeva pärast oleme lennukis ning lendame Austraalia poole. Mäletan, kui sai eelnevalt uuritud informatsiooni Austraalia kohta, siis tundus kogu see protsess ikka meeletult keeruline. Praegu aga asju äsja läbi tehtuna, saan öelda, et probleeme polnud. Taotlesime 417-Working Holiday viisat interneti teel, pärast mida käisime röntgenis tegemas kopsupilte. Järjekord interneti andmete põhjal on meeletu, oma 3-4 kuud, meie saime viisa kätte üheksa päevaga. Seega ei kujuta ausalt ettegi, mis alusel informatsioon liigub ning millele need väited tegelikult toetuvad.

Alles mõned päevad tagasi ostsime ka lennupiletid ära. Sihtkohaks valisime Cairnsi. Paljud noored lähevad siiski tavaliselt Perthi, mis on ikkagi suurlinn. Meie aga tegime vastupidise valiku. Palju küsitakse ka, et miks just Austraalia. Ma ei tea, miks enamik sinna lähevad, aga meie eesmärk on raha teenida. Austraalia tundub olevat üks kulukamatest riikidest, kuhu minna. Meile peaks see elu piisavalt soodne olema.

Palgad Eestis ei ole võrreldavadki seal teenitavate summadega, seega loodetavasti peaks see positiivselt ja motiveerivalt mõjuma. Loomulikult ületab sealne elamine ka meie hetkel olevad elamiskulude piirid, aga me reisime sinna siiski kahekesi ja kokkuhoidlikult elades, usun et oleme võimelised säästma. Mis peamine, me ei tarvita tubakatooteid ega alkohoolseid jooke ning igasugune pidutsemine on välistatud, seetõttu see raha ka maha joomisele nagu enamik noorte puhul, ei kuulu.

Umbes kaksteist päeva tagasi kohtusin oma hea sõbra Martiniga, selgus et ka tema läheb oma hiljuti avastatud uue armastusega Austraaliasse. Olin šokeeritud, olen tegelikult siiani. Selle lühikese etapi jooksul, mil ajan Austraaliasse mineku asja, olen kohanud palju inimesi, kes samuti sinna lähevad.

Need inimesed on olnud mingil viisil tuttavad. Jääb mulje, et kogu Eesti läheb Austraaliasse. Isegi Facebookis on tehtud kommuun "Eestlased Austraalias" ja sealne liikmete arv läheneb maratontempol viiele tuhandele.

Rääkides Anderost ja Keilyst, siis nemad soovivad minna Perthi ning siin lähevad meie teed teineteisest lahku. Keily läheb sinna vist oma küüntepaigaldamisega midagi teostama ja Andero saab hakata jalgpalli mängima. Ta teeb seda ka siin Eestis, mängides Eesti meistrite liigas.

Meie Cheliga aga leiame, et soovime siiski saada rohkem looduslähedasemat kogemust. Me oleme mõlemad kohati piisavalt looduslapsed. Ürginimesed. Julgen end nimetada kartmatuks loodusinimeseks, vaatamata sellele, et ma iga pisemagi putuka eest ära jooksen. Sellest hoolimata tundus sisetunde põhjal Cairns'i lendamine reisiootuste suhtes turvalisem kui mõni muu sihtkoht. Ma võin küll eksida, aga nii palju kui olen aru saanud, siis Cairns'i lähedal olevad piirkonnad on üsna metsistunud. Džunglid, vihmametsad ja muud ilusad paigad — see on see, mida Chel on terve oma elu ilmselt oodanud.

Käisime Tallinnast ära kolimise päeval külas ühel sõbral ja tema elukaaslasel, kellest mõlemad tegelevad kvantfüüsika, maagilise maatriksi ja Vabaduse Õpetuse informatsiooni maale toomisega. Nendest teemadest tuleb juttu minu uue raamatu jooksul kindlasti. Nemad ütlesid meile, et Cairns on parim koht kust alustada. Loomulikult sellised mõttevälgatused ja arvamused on individuaalsed, aga sellegipoolest tundsime me sama. Soovime näha loodust eelistatult linnas asetsevatele suurtele hoonetele.

Mõni päev hiljem avasin spontaanselt internetis oleva lennufirma lehekülje ja avastasin, et pilet Cairns'i on äärmiselt odav. Nii me otsustasimegi osta endale piletid Cairns'i ja alustada oma rännakut sealt lähtuvalt oma sisetundest. Kuna Tallinnast otselendu ei lähe, siis tuli teha teistmoodi otsus. Me alustame enda reisi siiski Tallinnast. Õigemini alustame me seda Järvamaalt. Alustame varahommikul sõites bussiga Tallinna ja lähme kesklinnast jala sadama D-terminali. Sealt sõidame laevaga Soome, Helsingisse. Helsingis on meil aega umbes 5 tundi, et lennukile jõuda. Lennujaam on Helsingist natukene eemal, Vantaas. Olen Soomes vist käinud vaid mõned korrad, seega ma ei tea kuidas kohale saada lennujaama sadamast. Soomest lendame üheksa tundi jutti ning jõuame Jaapanisse, Osakasse. Osakas oleme sunnitud ootama ümberistumisaega, mida on meil üksteist tundi. Seega korralik tutvus Jaapaniga on tulemas ja kindlasti omamoodi kogemus. Pean ära proovima sealsed nuudliroad ja šushit, kuigi ma ei ole mingi fänn. See toit pole lihtsalt toidu nime vääriline.

Jaapanist lendame õhtul suunaga Austraalia poole ja Cairns'i jõuame kohale hommikul kella viie paiku. Kohale minek koos laeva ja lendamisega võtab aega umbes 40 tundi, aga sellest me ei hooli. Ootame seda põnevusega. Sõber lubas tulla meile lennujaama vastu, see teeb oluliselt lihtsamaks meie liiklemise Chel'iga Austraalias.

Tuleb aga tunnistada, et oleme natukene laisad ning kõik muu lisainformatsioon Austraalia kohta meil puudub. Tunnen natukene, et väga ei soovi seda ka. Tahaks võimalikult spontaanselt kohale minna ja seal ringi hakata vaatama — kogemus suurem ja põnevam tõenäoliselt. Eks ole näha, mis meist seal saama hakkab. Nagu öeldud, meid lahutab oma uuest elukohast vaid kuus päeva. Oleme mõlemad õhinal ja tunded on üsna ülevoolavad.

Chris'i ja Chel'i seiklustest Austraalias saad edaspidi lugeda Noorte hääles!