„Mehed, mõelge, raisk. Kahe kuu pärast oleme tööl.”
Keegi meist ei kujuta seda hästi ette. On tahe teenida vastset Eesti Vabariiki ja mingi kujutluspilt: vene vargalegendid, krimifilmide tätoveeritud kiilakad retsid, Sherlock Holmes, Miami Vice, Bruce Willis pilvelõhkujas terroriste tümitamas.

Töö – see on meie jaoks elu ise, tulevane seiklusterohke, iseseisev elu. See peab saabuma kohe peale kooli lõppu. Meis on millegi suure, tohutult võimsa ja samas ohtliku ootus. Selline tunne on, nagu oli siinsamas Pärnus talvel, kui vaatasin jäätunud lahte ja tundsin, et seal kusagil mitte väga kaugel, valge ja sileda jääkatte taga, möirgab lahtine meri, vaba ja ohjeldamatu, ilus, jäiselt külm ning ääretult ohtlik.
Kuid see emotsioon kestab vaid hetke. Nädal aega tagasi käisime oma esimesel praktikal, Pärnus patrullis. Mind ja veel ühte 19-aastast kursanti viidi nagu kord ette näeb õhtul koolist Pärnu Politseiprefektuuri. Kuidagi eriline tunne oli seekord täisvormi selga panna, kuigi koolis olime ju kogu aeg vormi kandnud. Aga ikkagi – tänavale rahva hulka minek kohmakakstegeva sinise talvejope ja kokardiga kaheksakandiga oli midagi uut. Teadmine, et inimesed (kes mind muidu tähelegi ei pane) vaatavad mind nüüd nagu politseinikku, muutis kõhedaks ja ebakindlaks. Ning oli ka kindel tundmus, et täna midagi juhtub. Nagu muutnuks vormi selgapanek talvise Pärnu mingiks müstiliseks kuritegevuse pesaks, kus toimuvad hollivuudlikud seiklused.

Korrapidaja pikka juttu ei teinud, vaid andis meid üle hülgevuntsidega venelasele, kes kandis politseivormi peal heledat mantlit ja peas kootud mütsi. Korraks vilksatas väike tärn kummalgi õlal – niisiis vanemkordnik. See mees pidi siis selleks õhtuks meie patroon olema. Tema järel suundusime jalgsi rannahoone poole, mööda neidsamu Pärnu tänavaid, mis olid lapsepõlvest saadik nii tuttavad ja seostusid suve, päikese ja puhkusega. Aga nüüd olime me politseivormis ja pidime tegema ... kurat seda teab – mida kästakse. Mida patroon ütleb.

Ilm oli niru, lund ei olnud, terve rannapark oli kaetud loikude ja jääga. Sileda tallaga politseisaabastega jää peal uisutades jõudsime viimaks rannahoonesse. Seal muutus patroon veidi lõbusamaks ja teatas kohvikule näidates: „Пойдем туда, зайдем.” (Lähme sinna, lähme sisse ka.)

Kui nii, siis nii. Sisenedes kadus patroon kohe tagaruumidesse ega ilmunud sealt järgneva kahe tunni jooksul nähtavale.

Istusime ukse kõrval lauas, vormis, kõik toolileenid talvevarustust täis, rüüpasime tass tassi järel kohvi ning jälgisime, kuidas baari külastajad meid vahivad. Viimaks tuli meie lauda üks tüüp ja teatas pikema jututa: „Üldiselt see ei sobi, et te baaris istute.”

Meie, lihtsameelsed lollikesed, seletasime talle midagi oma Paikuse praktikast ja sellest, et meie juhendaja on tagaruumides tähtsaid politseiasju ajamas ning meie siin seeläbi saatuse hooleks jäänud. Saanud rahuldava seletuse, tüüp kadus. Baar täitus järjest enam rahvaga ning oli viimaks puupüsti täis.

Nüüd pöördus meie poole baarmen: „Vabandage, keegi mees väljas palub politseid.”

Mütsid pähe ja välja. Baari ees tammus silmanähtavas joobes seltskond, neist üks tõmbas põuest roosaka töötõendi ja teatas vene keeles: „Ma olen Pärnu kriminaalpolitseist.”

Suure vaevaga saime aru, et härrasmees soovib, et aitaksime tal baari sisse saada. Ja veel suurema vaevaga kordasime vene keeles oma kurba lugu Paikuse praktikast ja tagaruumi kadunud juhendajast. Ning teatasime vabandavalt, et ta eksib tõsiselt, arvates, et meie võimuses on baari külastajate arvu kuidagi reguleerida. Saime üldiselt hakkama, sest ära ta läks.

Siis olime jälle oma lauas tagasi. „Kus kurat see hülgevunts on?” küsis mu kaaslane, Ida-Virumaalt pärit Jaanus Teeäär ei tea mitmendat korda.
„Äkki joob seal taga,” arvasin mina. „Ei tea, töö ajal ...?” kahtles Jaanus. „Siin on vist kõik võimalik.”

Selleks ajaks oli karm reaalsus meie arusaamu politseitööst juba mõnevõrra korrigeerida jõudnud, ka oli meil baaris täisvormis istumisest tõsiselt kõrini. Paistis, et hülgevuntsidega vanemkordniku motivatsioon ja tööalane innukus jäid meie omale mõnevõrra alla. Lõpuks otsustasime oma patrooni üles otsida ja astusime kindlal sammul tagaruumidesse. Leidsime praktika juhendaja piljardit mängimas, ja ta ei olnud üldse rahul, kuuldes, et meie tahame ära minna.

„No ei ole seal vormis mugav olla. Las me parem läheme ise kuhugi,” tulime vigases vene keeles välja väärt ideega. Lapsi omapead vormis linna peale saata vanemkordnik siiski võimalikuks ei pidanud ja peale partii lõppu arvas ta heaks liikuma hakata. Jätnud kõigiga kättpidi nägemist, loivas ta baarist välja. Järgnes 10 minutit tõsist politseitööd, mille käigus tegime tiiru ümber rannahoone. Jalad, mis siiatulekuga olid niiskeks saanud, said nüüd läbimärjaks. Teisel pool maja tagus vunts korraga mingile uksele ja vilistas läbilõikavalt. Üleval avati aken ja kostis venekeelne „Aa, sina oled!”. Alla loivas keskealine mees, kelle olid jalas politsei vormipüksid ja seljas madrusesärk. Läksime teisele korrusele veidrasse remondijärgus ruumi ning veetsime oma patrullteenistuse ülejäänud aja seal, kuulates ja osaliselt ka taibates oma patrooni ja tundmatu arutlusi ilmaelust, politseist, kalapüügist ja seenelkäimisest.