AINULT DELFIS: Kadunud 11-aastane Kevin...LOE kriipivalt kõhedat katkendit etnopõnevikust "Süvahavva"

 (11)
syvahavva_kaas ok.indd
syvahavva_kaas ok.inddFoto: pressimaterjalid, Varrak

Müstiline Indrek Hargla etnopõnevik "Süvahavva", mis äsja kirjastuselt Varrak ilmus, räägib perekonnast, kes kolib päranduseks saadud talusse Põlvamaal ja avastab, et selle majaga on seotud kummalised saladused. Samanimelise telesarja esimene hooaeg oli Kanal 2 eetris 2012. aasta sügisel, teine hooaeg on ekraanidel nüüd.

Publik toob sinuni eksklusiivselt kolm katkendit raamatust:

See oli 11. juuli hommikul, kui nende auto keset Värravi alevikku poe ees seisma jäi, ja kui Peep mõne aja pärast poest välja astus, hüüdis ta rõõmsalt: „Plombiir! Ma sain kõige viimased!”. Ta lehvitas jäätiseid nagu jahisaaki ja astus kiirustades auto poole. Ta nägu oli nii süüdimatult rõõmus, et Kristi tahtmatult muigas, kuigi hetk tagasi oli ta autoaknast südamevaluga silmitsenud noore poisi pildiga plakatit, millel seisis kurjaendeline teadaanne: „Kadunud 11-aastane Kevin”. Tartus oli Kristi muidugi uudistest kuulnud, et siinsamas Värravis oli too poiss metsa kaduma jäänud, ent kuidagimoodi oli ta suutnud seda lugu enda mõtetest eemal hoida. Kuid nüüd polnud see enam võimalik. Nüüd oli ta ise siin, Värravis, ja kogu tema pere samuti.

Arno oli vist samuti plakatit märganud, Kristi nägi autopeeglist, et poeg seda üksisilmi vaatas, näol seesama läbitungimatu ilme, nagu oleks ta kusagil mujal – mitte siin, Värravi alevikus, külapoe ees, kraami täis autos, kolimas oma uude kodusse.

Aga siin nad olid, terve nende pere, neli Ambrost sõitmas uue kodu poole, Süvahavva talusse, kus kõik pidi algama uuesti. Kadunud poisi näopildiga plakat oli ainus, mis segas Kristil olla tõeliselt rõõmus ja õnnelik. Pole just lihtne olla õnnelik, kui ümberringi on sünged näod. Külapoe ees konutas kolm õllepudelitega karikatuurset kogu, kes neid vaikides põrnitsesid. Mingi sünguse varjutus oli Värravi aleviku kohal, Kristi tundis seda õhust, ja Arno tundis vist ka.

Kes tunneb ju alati nii palju, mõtles Kristi, rohkem kui teised. Aga ta lehvitas Peebule vastu ja lükkas autoukse valla. Nad ei tohi lastele oma murelikkust kuidagi näidata, ei, mitte täna. Ta teadis, kuidas lastega ümber käia, jumal, ta oli seda ju ülikoolis õppinud.
Kristi oli õpetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning alates sellest sügisest oli ta õpetaja maakoolis. Tema endised kolleegid Tartust olid teda hullumeelseks pidanud – minna sellistel aegadel, maale, õpetajaks! Jumal, alles tuli euro, hinnad tõusevad, koole pannakse kinni, inimesed kolivad maalt minema praegu.

„Aga meie lähme maale,” oli Kristi kindlalt öelnud. „See on meie kõigi ühine otsus.” Ja kui nad mõne aja pärast mööda looklevat kruusateed suvepäikese all Süvahavva poole vurasid ning Peep lobises, et äkki peaks lambad võtma, siis mõtles Kristi, et kui ühine see otsus siis õieti olnud oli.

Jah, nad vajasid vaheldust, nad vajasid uut algust, nende abielu pärast, Arnika pärast, Arno pärast... kindlasti, jah. See ootamatu pärandus oli asjad lihtsamaks teinud. Linnas oli muutunud umbseks. Nad olid tihti Peebuga arutanud, et on kaotamas juuri, sidet õige eesti eluga, lapsed ei oska enam eesti laule, kõik on nii „multikultuurne”. Isegi koolis oli Kristi tundnud pidevat survet rääkida asjadest mitte nii, nagu nad on, vaid kuidagi teistmoodi. Nad olid Peebuga mõelnud, et ehtne maatöö esivanemate kombel, maa lõhnad ja hääled, et see kõik peaks aitama lastel kasvada tõelisteks eestlasteks.

„Meil on nüüd karjamaad neli ja pool hektarit,” rääkis Peep rooli taga. „Lase loomad ainult hommikul välja ja... Ja siis saab villa pügada, ma mäletan, kuidas vanaema pügas, see on ilgelt naljakas. Teate, kuidas lammas teiste sekka tagasi läheb, paljalt ja määgib haledalt...”

Lapsed vist ei kuulanud teda. Arno vaatas tummalt aknast välja, Arnika oli kõrvaklapid ära võtnud ja kiikas binokliga puude latvadesse.

„Ja liha saab,” jutustas Peep hoogsalt edasi. „Ehtne lambavill ja lambaliha.”
„Sina, Peep, ja viid lamba tapamajja?” katkestas Kristi teda. „Seda tahaks ma küll näha.”
„See ongi see asi, et sa ei kasvata lammast nagu lemmiklooma, eks ole, sa algusest peale tead, et see on lihaks ja rahaks, sul ei ole lambaga üldse sellist sidet nagu koera või kassiga. Just! Ah, meil on karjakoera ka vaja.”

Järgmise katkendi toob Publik Sinuni juba homme!