AINULT DELFIS: Katkend Indrek Hargla uuest Melchiori-raamatust: Kes see ikka kemmerguaugust sisse vaatab, eks?


AINULT DELFIS: Katkend Indrek Hargla uuest Melchiori-raamatust: Kes see ikka kemmerguaugust sisse vaatab, eks?
Foto: pressimaterjalid/Varrak

Reedel jõudis müügile viies osa Indrek Hargla ajaloolisest kriminaalromaanist apteeker Melchiori sarjast „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”. Publik toob eksklusiivselt sinuni kirjastuse Varrak välja antud teose katkendid.

1. osa loe SIIT.

2. osa loe SIIT.

3 osa:

Diaarium oli Püha Ihu päeva kohta napisõnaline, sealt ei selgunud, kas kuulis Tallinn uuest pühast mõne dominiiklase käest või mujalt. Rotger oli aga visa ja otsis edasi, olles sunnitud taluma Adami seltskonda. Ja ühel kenal juunikuu päeval, mil suvesoojus lõpuks ka Tallinna vallutas ja raamatukogu jaheduses eriti värskendav oli olla, avastas Adam ruumi tagumisest nurgast ühe väikese kirstu.

„Ma olin selle päris ära unustanud,” tunnistas ta siis priorile. „Siin hoiti untsuläinud raamatuid, enne kui need isand Tideke töökotta viidi.”

„Mis tähendab untsuläinud raamatuid?” küsis Rotger ja silmitses kasti, mille Adam lahti kangutas ja õhku tõusnud tolmust läkastama hakkas.

Seotud lood:

„Et noh, kui paberit vähem saada oli, hoiti siin palimpseste,” selgitas vend Adam. „Vigased ja katkised ja poolikud pärgamendid, millelt siis vana tekst maha kratsiti...”

„Ma tean, mis on palimpsest,” sõnas Rotger. Uuemal ajal kirjutati rohkem paberile, mitte vasikanahast pärgamendile. Paber oli odavam ja lihtsam teha, selle erinevus pärgamendist oli aga see, et pärgamendilt andis vana teksti maha kratsida ja nõnda sai sellele hõlpsasti uuesti kirjutada. Paber oli aga õhem ja kratsimist nii väga ei kannatanud.

„Ma ei ole siia sisse juba paar aastat vaadanud,” ütles Adam justkui vabandavalt. „Kes see ikka kemmerguaugust sisse vaatab, eks? See kirst oli vist enne skriptooriumis, aga kui kloostrit suuremaks ehitati, siis viidi see teiste raamatutega vahepeal kiriku alla krüpti. Ja millalgi toodi tagasi. Ja mina olen unustanud selle Tidekele viia.”

Tideke Toyleidt, keda vahel ka Toompea kuningaks kutsuti, oli üks muhe isand, kes pidas kloostri naabruses, linnamüüri ääres raamatute köitmise ja ümberkirjutamise töökoda. Jutlustajavennad lasid tihti tema juures oma raamatuid köita, parandada või ka ümber kirjutada. Tallinna konvendis pole kunagi olnud nii palju vendi, et neid piisavalt ka raamatute eest hoolitsemise peale oleks jagunud, dominiiklased peavad tegelema hingehooldusega, jutlusi pidama ja lugema ning lihtsama kirjatöö peale pole neil vendi alati võtta. Pealegi ei olnudki enam kloostris skriptooriumi. Varemalt olid raamatukogu ja skriptoorium olnud ühes ruumis koos, aga seal jäi kitsaks nii raamatutele kui ka vendadele, kes seal tööd tegid. Siis viidigi sealt kirjutuspuldid hoopis dormitooriumisse ja raamatukogu jäi ainult raamatute päralt.

Prior Rotger asus kirstu sisu uurima. Tõepoolest, seal oli pealtnäha igasugust prahti – lagunenud lehtedega halvasti köidetud raamatuid, viletsa käekirja, lohakalt ja vigadega ümber kirjutatud raamatuid ja siis neid, mille kohta targad mehed on andnud hävitava arvamise, et tarkuse ja mõtte­selguse asemel sisaldavad need ainult targutusi ja tühja loba. Ja need on siis riiulitelt ära korjatud, et nad oma lollustega munkasid ei segaks ja aega ei kulutaks. Kahtlemata oleks selles kastis olnud ka õige koht nendele totrustele, mida Adam oli riiulil hoidnud ja millega teisi vendi hullutanud. Õnneks olid need juba samuti Tidekele maha müüdud.

Loe veel

Rotger ja Adam tuhlasid seal kastis mõnda aega, kuni päris kasti põhjas puutus priorile silma üks raamat, mis näis teistest kuidagi erinevat.
„Mis see on?” ümises Rotger ja võttis raamatu kätte.
„Ma ei ole seda kunagi näinud,” tunnistas Adam.
Rotger avas esimese lehekülje. Viivuks tunnistas ta seda nii, nagu ei usuks ta oma silmi. Ja hüüatas siis: „Taevane halastus!”
Tiitellehel seisis suurte tähtedega „Chronica Revaliensis”. Ja kui Rotger järgmise lehe pööras, siis võis ta lugeda: Siin algab kroonika Tallinna linnas sündinud asjadest, mis jutlustaja vend Wyppingeni Petrus on võtnud vaevaks üles tähendada, nii nagu ta on näinud või kuulnud ja sellest ajast alates kui aastal 1246 pärast Issanda lihakssaamist esimene prior Visby Daniel siia linna tuli, kuni ajani, mida Õnnistegija on andnud alandlikule Petrusele näha. Headest asjadest on ta kirjutanud eeskujuks ja kurjadest asjadest hoiatuseks. Jeesus Kristus, leidku see raamat sinus halastust.

„Kroonika?” ütles Adam üllatunult. „Ma ei teadnudki, et keegi meie vend on Tallinnast kroonikat kirjutanud. Küll võib mõnel ikka palju aega olla.”