Jaanuaris ilmub kirjastuselt Varrak Deborah Crombie kriminull "Surmaosak", mille kolm katkendit Publik lugejateni toob. Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. Varem on ilmunud Kincaidi ja Jamesi tegemistest jutustav romaan “Kõik saab korda”.
1. katkend
Duncan Kincaidi puhkus algas hästi. Kui ta maanteele pööras, murdis päikesekiir pilvedest läbi ja valgustas üht lainelise Yorkshire’i rabanõmme laiku, just nagu oleks keegi sisse lülitanud taevase prožektori.
Kiviaiad jagasid kahvatute ruunikirjadena säravrohelisi karjamaid, kus näksisid rohtu helendavvalged lambad, aimamata oma osatähtsust pildi täiuslikkuses. Stseenil näis olevat ka ajaline, mitte ainult ruumiline mõõde; tal oli tunne, nagu näeks ta elusat vaipa, mingit kauget ja täiesti kättesaamatut maailma. Pilved koondusid jälle, nägemus kadus niisama kiiresti, kui oli tekkinud, ja ta tundis selle möödumise tõttu veidrat kaotusevärinat.
Viimaste nädalate nüri töö hakkab tunda andma, mõtles ta, tõrjudes õlakehitusega etteaimuse. Uus Scotland Yard küll otseselt ei nõudnud, et värskelt edutatud peainspektorid tööpinge tõttu varajase infarkti saaksid, aga augusti vabad päevad olid märkamatult septembrisse libisenud ja sealt edasi kogunes neid veelgi varuks. Ikka tuli nende kasutamisele midagi vahele ja viimane juhtum oli olnud eriti vastik.
Hulk laipu Sussexi maapiirkonnas, kõik naised, kõik ühtviisi lõhki lõigatud – politseiniku kõige hullem luupainaja. Lõpuks olid nad süüdlase üles leidnud, tõelise hullukese, kuid polnud kindel, et nende hoolikalt kogutud tõenditest piisaks õrna südamega vandemeeste veenmiseks, ja kogu loo mõttetus ei lubanud terve paberitemäe täitmisest erilist rahuldust tunda.
„Kena viis laupäeva õhtu veetmiseks,” oli Kincaidi seersant Gemma James eelmisel õhtul öelnud, kui nad veel viimaseid juhtumiga seotud kaustu kontrollisid.
„Ütle seda politseikooli värbajatele. Ma kardan, et neile pole see pähe tulnud.” Kincaid naeratas talle üle oma paberitega täidetud laua. Reklaamplakatile poleks Gemma sel hetkel sobinud, ta oli väsimusest kahvatu ja ühel põsel oli kopeerpaberi plekk nagu muljumisjälg.
Gemma ajas põsed punni ja puhus silmade ette kippuva punase juuksesalgu kõrvale. „Sa oled juba samahästi kui nädalaks pääsenud. Kahju, et mõnel teisel ei ole peene suvekorteri omanikust nõbu või mis see nüüd oligi.”
„Kas siin pole mitte kerget kadedusevarju?”
„Sina sõidad homme Yorkshire’i, mina aga lähen koju, pesen nädalaga kogunenud pesu ja käin mööda poode. Ei tea, miks see küll nii on.” Gemma naeratas talle heatujuliselt nagu ikka, siis aga tekkis tema häälde pisut emalikku hoolitsust. „Sa näed välja nagu vana setukas. Viimane aeg puhkust võtta. See teeb sulle ainult head, ma olen päris kindel.”
Selline hoolivus Kincaidist kümme aastat noorema seersandi poolt tegi talle nalja, kuid oli uudne kogemus ja ta leidis, et tal pole selle vastu midagi. Ta oli pingutanud edutamise nimel, sest see tähendas laua tagant jälle välitöödele pääsemist, ent nüüd oli ta hakanud mõtlema, et selle parim külg võis hõlpsasti olla seersant Gemma James. Veidi alla kolmekümne, lahutatud, üksi poega kasvatav – ent Kincaid oli avastanud, et Gemma heasüdamlik hoiak varjas teravat mõistust ja ägedat edasipüüdlikkust.
„Mulle tundub, et see pole päris minu rida,” ütles ta, lükates viimased lahtised lehed kausta vahele. „Selline kamba peale suvila jagamine, igaühel oma osak.”
„See oli su nõbu, kes selle korraldas, eks ole?”
Kincaid noogutas. „Tema naine ootab last ja nende arst otsustas viimasel hetkel, et neil ei oleks mõistlik Londonist lahkuda, ning siis nad mõtlesid minu peale, et mitte lasta oma nädalal päris raisku minna.”
Gemma oli vastuseks teda natuke narrinud: „Õnnel on omadus valida välja neid, kes seda kõige vähem väärivad.”
Järgmist kantkendit saad lugeda Publikust juba homme!
