AINULT DELFIS: Koletislik tütarlaps, peeglid ja pidalitõbised ehk katkend Indrek Hargla apteeker Melchiori sarja uuest põnevast keskajakrimkast

 (8)
II osa
Indrek Hargla - raamatu esitlus
Indrek HarglaFoto: Priit Simson

Teine osa Indrek Hargla eile müügile jõudnud viiendast ajaloolisest kriminaalromaanist apteeker Melchiori lugude sarjast.

Seekordse teose pealkiri on "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika". Tegevus toimub aastal 1432. Dominiiklaste kloostrist leitakse unustatud kroonika, mis paljastab, et üks Tallinna kabel võib varjata iidset templirüütlite saladust. Samal ajal aga korraldatakse linnas esimest korda Püha ihu päeva näitemängu. Etendusele järgnevad mõrvad, kroonika hävitatakse ning mõrtsukas näib olevat seotud Püha ihu gildiga, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Ja kummalisel kombel võib kõigi mõistatuste võti olla kohutava sünnitraumaga tütarlaps Carstine, kes on maailma eest Püha Johannese seeki varjunud. Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja saatust Lübeckis, kus ta jahib oma suguvõsa needuse saladust.

Indrek Hargla on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi, nende hulgas Tallinna linna Tammsaare nimeline romaanipreemia, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ja Eduard Vilde kirjandusauhind.

"Iga ajalooline romaan toimub oma ainulaadses kirjanduslikus kujuteldavas universumis. Ent paigutades oma sündmused kindlasse ajaloolisse raamistikku, võtab autor kohuse see aeg ja ruum võimalikult tõenäolisena lugeja ette tuua, teostada n-ö vajalikud mõõtmed, et lugeja saaks ise rännata nendel kirjanduslikel maastikel," rääkis Indrek Hargla oma uuest teosest.

Seotud lood:

Sarjas on varem ilmunud raamatud "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (2010 ja 2011), "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" (2010), "Apteeker Melchior ja timuka tütar" (2011) ning "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" (2013).

Kirjastus Varrak jagas Delfiga kolme peatükki uuest romaanist, mida jagame teiega alates tänasest kuni pühapäevani välja. Head lugemist!


II osa

„Kurjadest asjadest hoiatuseks”

Tallinn, Dominiiklaste klooster

Tallinna dominiiklaste vagad vennad olid valinud Rotgeri oma uueks prioriks verevalamise pärast.

Mitte kunagi ei olnud Rotger avaldanud ühelegi vennale, et enne mungakuube oli ta kandnud rõngassärki, et jumalasõna asemel oli ta kaitsnud end kilbiga ja krutsifiksi asemel hoidnud käes mõõka, mille läbi mitu inimest on oma elu kaotanud. Ei, Rotger ei olnud sellest Tallinnas kunagi rääkinud, et enne, kui temast sai dominiiklane, oli ta olnud sõjamees. Et oma isa käsu vastaselt oli ta noorukina jätnud katki teoloogiaõpingud ja lasknud ennast värvata risti­sõdijate väkke, mis läks noore Sigismundi juhtimisel Nicopolise peale. Rotger oli tapnud ja näinud tapmist, vangide hukkamist enne Nicopolise lahingut, kui purjus prantsuse rüütlid raiusid tükkideks põlvitavaid naisi ja lapsi. Rotger oli siis küsinud Jumalalt, kas tema ka seda näeb, ja Jumal ei vastanud. Jumal nuttis. Ja siis olid tulnud ristisõdijate väe peale türklased. Veel praegugi, ligi kolmkümmend kuus aastat hiljem, nägi Rotger seda lahingut unes. Toona oli ta uskunud, et põrguväravad on valla päästetud ja deemonid on maa peale lastud. Uhkest Kristuse sõjaväest jäid järele riismed ja ainult üksikud pääsesid põgenema, Rotger nende seas. Aasta hiljem jõudis Rotger Kölni tagasi, kaltsudes, haavatud, näljane ja vaevatud, ent see rännak kaugest Valah­hiast Kölni oli teinud tugevaks tema vaimu, karastanud tema hinge, õpetanud alandlikkust ja veennud, et Jumalal on tema jaoks ettekavatsus. Rotgerist sai dominiiklane. Absolutsiooni ta ei vajanud, kuna oli võidelnud ristisõjas. 1430. aastal jõudis ta Tallinnasse, kristliku maailma äärele. Ristisõda ja verelõhn olid selleks ajaks juba ainult valus ja painav mälestus, ent sõna oli liikunud Rotgerist kiiremini, ja kui ta esimest korda konvendi portaali vahelt läbi astus, tundis ta endal vendade imetlevaid pilke. Esimest korda oli Tallinnasse tulnud munk, kes on võidelnud uskmatute vastu ja valanud verd püha risti all. Ei, Rotger ei rääkinud kunagi kellelegi Nicopolise retke õudustest, see oli tema häbi, kogu ristirahva häbi, ja nüüd püüdles ta lunastuse poole. Aga ometi olid kõigi Tallinna vagade vendade pilgud pöördunud just temale, kui vana prior suri ja tuli valida järgmine. Rotger oli juhtinud mehi lahingusse, Rotger oli endiselt tugevat kasvu, tema hääl oli vali ja pühakirja tundis ta hästi, selle eest olid hoolitsenud Kölni ülikooli doktorid.

Loe veel

Rotger valiti uueks prioriks, ehkki ta tundis ennast Tallinnas võõrana ja uskus ise, et vend Hinric sobib sellesse ametisse paremini. Hinric aga – nagu Rotger hiljem kuulis – oligi olnud just see mees, kes Rotgerit agaralt soovitas ning tema valimise jaoks teisi vendi tagant õhutas. Hinric oli päritolult eestlane ja terve oma elu veetnud Tallinna konvendis ning vana priori surma järel saanud vabaks ka asepriori kohustusest. Oma tagasivalimist ta ei ihalenud, Hinricu unistus oli minna linnamüüride tagant maale jutlustama, jumalasõna kuulutama ja väärõpetuste vastu võitlema.
Rotger palus Hinricul sageli jutustada sellest maast, mille nimi on Livonia, mis on pühendatud neitsi Mariale ja mille üle ei valitse ükski kuningas ega hertsog, kus linnades on võimul vabad kaupmehed ja maal ordurüütlid ning piiskopid, ent külades elab talurahvas, kes saksa keelest õieti arugi ei saa ja pärast jumalateenistust käib mõnikord metsas paganaiidoleid kummardamas.

Hinric oskas hästi jutustada, võib-olla oligi ta sündinud jutlustaja. Ta teadis Tallinnast palju, kui mitte kõike, ja iseäranis hästi tundis ta kuritegusid, mis siin toime on pandud, ja üpris tihti lipsas tema juttu sisse Melchior Wakenstede nimi. Nagu Rotger peagi kuulis, on too Melchior juba ammusest ajast Tallinnas apteekri ametit pidanud ja just Melchior on mitmeid kordi üles leidnud mõrtsukaid, kes on siin linnas hirmsaid tegusid korda saatnud. Nüüd on Melchior lesk ja kalli naise surm kisub ikka veel tema hingehaava veritsema, aga taevale tänu, ühtegi mõrtsukatööd pole Tallinnas enam pikemat aega juhtunud. Lisaks kuritöödele tundis Hinric ka päris hästi linlaste elukombeid ja harjumusi. Viimastel aastatel oli teda tihti kutsutud raekohtusse õigusleidjaks, kui arutati kanoonilise õiguse alla puutuvaid vaidlusi, peamiselt abieluasju. Nii et Rotger kuulas ja õppis tundma Tallinnat ning tundis, kuidas tema hing tasapisi selle linna külge kasvab.