AINULT DELFIS: Loe katkendit Kaljo Kiisast rääkivast raamatust "Ikka hea pärast"

 (1)
AINULT DELFIS: Loe katkendit Kaljo Kiisast rääkivast raamatust "Ikka hea pärast"
ERR

Eesti Päevalehe kirjastuselt ilmus Kaljo Kiisa mälestusteraamat "Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", mille on kokku pannud Andres Laasik. Raamatus meenutavad paljud Kiisa lähedased ja töökaaslased legendaarset näitlejat. Delfi toob oma lugejateni katkendi raamatust.

Neljakümneaastast meest loetakse juba keskikka asunud inimeseks. Selles eas oodatakse loojalt küpsust. Kogenud filmimees vajab head stsenaariumi. Selline asi oli Tallinnfilmis valmimas, Juhan Smuul kirjutas “Keskpäevast praami”, lugu tulekahjust merel.

Eesti ja Nõukogude Liidu esimese katastroofifilmi idee sündis nii. “Muhulane Väino Tammisaar seisis parvlaeva Suurupi kaptenisillas, kui sinna ilmus teine muhulane, kuulus kirjamees Juhan Smuul: “Kuule, ma panen praami põlema!” Kapten Tammisaar vangutas pead: “See sul ei õnnestu, sest meil on laevas kord!” Smuul arutlema: aga kui üks mees eksiks väheke sellega, teine tollega,
siis ehk ikka juhtuks? Kapten vastu: “Ei, vaata, Juhan, meil on sihuke kord, et laeva pole võimalik põlema panna! Laevakord on välja töötatud ju aastatuhandetega – kui kõik käsuliinid töötavad, siis seda lihtsalt ei saa juhtuda.” Kuid Smuul ei saanud ikka rahu…


Ükskord tuli ta jälle ja ütles: “Tead, ma toon sulle tule laeva!” Ja niimoodi ta tegigi,” meenutab Tammisaar. “Tõi laeva auto, kus presendi all hõõgus puuvillakoorem!” “Keskpäevase praami” sünni juures olnud meremees Tammisaar sai hiljem fi lmi konsultandiks.

Seotud lood:


Kaljo Kiisk: “Saime ükskord Juhan Smuuliga kokku. Tema pani ette: kui teeks niisuguse asja, paneks õige põlema ja hakkaks seal inimsuhteid ajama? Mina vastu, et täitsa vahva, kirjuta valmis ja teen ära!”131 Kas laeva põlema panemise idee oli kohe algusest Juhan Smuuli ja Kaljo Kiisa ühine salanõu, pole teada. Kui peatoimetaja Ants Saar 25. mail 1961 tutvustab stuudio temaatilist plaani, on seal Smuuli idee pealkiri “Ühel praamil” ja lavastajat selle idee taga pole. Nagu näha, laagerdub “Keskpäevane praam” õige mitu aastat, enne kui ta Smuuli kirjutatud stsenaariumiks saab. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis on kuulsalt rahvakirjanikult saadud kiri.


“Muhu vaba territoorium 4. juuli 1966
Kallis Kalju!
Saadan sulle lõpu. Ja anna andeks, et ma hiljaks jäin, kuid suguharu juhina oli mul mõningaid kohustusi, ning peale muu pole stsenaariumi tegemine puuraiumine. Kui sa ühe nädala jooksul nõuad veel uusi parandusi, siis on sul plats Muhu surnuaial. Kui kuu jooksul – Orissaare kliinikus. Kui kolme nädala pärast – siis räägime. Tallinnas olen nelja pärast.

Elagu Tallinnfilm ja tema kandvad jõud!
Ole ise terve, Sinu Juhan.”


Nagu näha, olid Kiisk ja Smuul laevapõletamise asjas tihedas koostöös. Kirja familiaarsus lubab oletada, et nende meeste vahelised suhted olid soojemad, kui lihtsalt lavastaja ja stsenaristi ühine töö seda tingimata eeldaks. Tallinnfi lmi kunstinõukogusse jõuab stsenaarium 8. juunil 1966 pealkirjaga “Põlev praam” ja saab heakskiidu osaliseks.


“Sm Meri: Kokkuvõtteks: võiks stsenaariumi kinnitada. Kahtlemata võib see materjal olla fi lmi aluseks. [---] Sm Kromanov: Pikisilmi oodatud “Põlev praam” on käes. Lugesin seda mõnuga ja rõõmuga. Võib öelda, et nii tugeval kirjanduslikul tasemel stsenaariumi meie stuudios pole olnud.
[---] Sm Kiisk: Karakterite küsimus rahuldab mind ka sellisel kujul, nagu ta Smuulil on antud. Ei ole ümberkasvatamist, murdmist ja nii edasi. Igaühel on oma killuke jäänud sellest, mis juhtus.”


Stsenaariumi kiitmine ei möödu tagajärgedeta. Õige pea teeb Juhan Smuul stuudio direktorile Danilovitšile avalduse, kus palub “tõsta minu autorihonorari fi lmistsenaariumi “Keskpäevane praam” eest maksimumini, nagu sellest ka lepingus mainitakse”. Avaldusel on peatoimetaja Lembit Remmelga toetav resolutsioon. Ootused on kõrged, kuna filmirahva arvamuse kohaselt on viimaks ometi stuudiol käes väärt originaalstsenaarium. Juba 7. juulil 1966 arutab stuudio kunstinõukogu “Keskpäevase praami” näitlejaproove, seejuures tekib elav diskussioon ühe peaosa, Dotsendi osatäitja ümber. “Müür: Dotsent. Ma hääletaksin Tambergi poolt, vaatamata sellele et ta oma faktuurilt on liiga dotsent, nii ehtne oma paksude prillidega… Dotsendi karikatuur.”


Ka lavastaja on kindel Tambergis, kes pole siiski ainuke pretendent rollile. “Kiisk: Juuksur ja dotsent. Ever, vaatamata sellele et on suurepärane näitleja, üks meie andekamaid näitlejaid, kuid tal jääb kuskil aastatest üle. Kõige sobivam paar on Lundver ja Tamberg. Miks Tamberg? Aga Kromanov mängib, Ruubel mängib, kuid Tamberg ei mängi. Tambergil on vaja öelda tekst välja ja temast tuleb küllalt huvitav dotsent. Ja ma ei näe temas dotsendi karikatuuri. Oleks Voldemar Panso või Endel Simmermann olnud, oleks olnud karikatuur. Ma arvan, et Tambergiga alt ei lähe. Film läheb väga Smuuli järgi. Smuul on kirjutanud draama, kuid mitte standardse ja šabloonilise draama. Siin on 75% huumorit läbi pisarate ja 25% on tõsine mõte. Elurõõmsad, humoorikad episoodid peavad tulema maksimaalselt välja.”


Huvitav on see, et ei filmi tegemisele eelnenud ega ka järgnenud aruteludes ei ole kordagi juttu “Keskpäevasest praamist” kui katastroofi filmist. Kiisk räägib hoopis draamast. Ja et mainitakse karikatuuri langemise ohtu, siis oleks justkui tegu komöödiaga, vähemalt stsenaariumi elementides. Asi oli kindlasti ka kasutatavas terminoloogias. Peeti ju katastroofi fi lmi žanriks, mis õitseb mandunud Läänes, kus valitseb seks ja vägivald. Nii et seda sõna ei saanud kõval häälel välja ütelda. Teisalt ei mahtunudki Smuuli stsenaarium klassikalise katastroofi fi lmi raamidesse. Katastroofi filmi peategelaseks valitakse vapper mees või naine, kes otsustaval hetkel ilmutab meelekindlust ja päästab maailma suurest hävingust. “Keskpäevasel praamil” teevad kangelastegusid vene inimesed – nõukogude lendurid, kuid neil on filmis täiesti kolmandajärguline roll, vaataja ei saa neist midagi lähemalt teada. Peategelast tuleb näha hoopis Dotsendis, keda mängis fi lmis näitlejadebüüdi teinud ja tollal heliloojana kuulsust koguv Eino Tamberg. Intelligentsi esindav Dotsent teeb laevatulekahju ajal läbi dramaatilise murdumise – mõistab, et ta abikaasa Juuksur (mängib Ada Lundver) ei ole oma väärtushinnangute poolest talle inimlikult vastuvõetav. See tragikoomiline paar on oma saatusega filmi keskmes.


Filmi süžee on harukordselt lihtne, ent rikkalikke võimalusi pakkuv. Puhkama sõitvad Juuksur ja Dotsent on vaid kaks reisijat praamil, mis veab inimesi mandri ja Saaremaa vahel. Praamile tuleb iga sorti rahvast ja draama käivitub juhuslikust õnnetusest. Reegleid rikkudes võetakse praamile ka kaks bensiinitsisterni ja auto puuvillaga, mille on koormas suitsetades põlema pannud seal vallatlenud Poiss (Enn Kraam) ja Tüdruk (Kersti Gern). Nii et katastroofi võimalus on vaataja ees maha mängitud…


Ka filmi stseenid on lihtsad, vähemalt näiliselt. On praamile pealesõitu, sealt mahasõitu ja vahepeal ka praamisõitu merel. Tegelikult polnud “Keskpäevase praami” tulekahjustseenide ülesvõtmine Tallinnfilmile jõukohane ettevõtmine, puudus tehnika, millega head katastroofifilmi teha. Nii ei sujunud fi lmimine kuigi ladusalt. Töö teose kallal käis kahes osas: 26. juulist 16. detsembrini 1966 ja 2. veebruarist 14. aprillini 1967. Viimane daatum näitab valmimisaega. Nagu kuupäevadest näha, jäädi filmi tegemisega talve kätte. Filmi toimikust nähtub, et muist praamisõite fi lmiti veel detsembris
ja tegelased pidid kergetes kleitides ja kuubedes suvist meresõitu mängima. Osa praamisõiduvõtteid jäi ikkagi tegemata, need tuli teha Mustal merel – Gagras. Toomas Tahvel (režissööri assistent): “Tähelepanelik vaataja võib mõne praamisõidu peal kaldal Kaukaasia mäeahelikku näha.” Ent viperusi juhtus teisigi. Autosid kukkus proovide ajal vette, kui nad poleks pidanud kukkuma. Stsenaariumi kohaselt käis sõidukite tekil kõva tule ja suitsu tegemine.
Kütuseveoki rooli hüpanud näitlejal on need hetked meeles.

Robert Gutman: “See oli küll väikese riskiga, sest tagant põles. Kabiini tagumiseks klaasiks pandi harilik õhuke aknaklaas, see läks kuumusega katki. Mind kasteti küll veega märjaks. Aga kui veega märjaks lasta, hakkab aurama, nagu keeb naha üles. Kui kaks-kolm duublit ära teha, olid mul villid turjal täitsa olemas.”


Kaljo Kiisk: “Ohtlikku seal midagi ei olnud, absoluutselt – kõik oli tehtud suitsupommidega. Aga raske oli küll, mis me räägime… Mingeid erilisi vahendeid, mis asja kergendanuks, fi lmi dünaamilisemaks ja huvitavamaks teinuks, ju polnud – ainult kaamera ja suitsud. Kõik tuli kohapeal välja mõelda, mismoodi ja kuidas, kuhu päris lõket panna, kuhu suitsu lasta… Ses suhtes oli see väga isetegevuslik asi. Aga viletsate vahenditega jõudsime väga kenasti finaali.”


Auke filmi tegevusliinides märkab juba esilinastusjärgne kriitika. “Montaaži järjekindlusetus kahjustab eriti filmi kõige olulisemat osa – tulekahju praamil,” kirjutas sel ajal tippvormis olev kriitik Valdeko Tobro. Kas oli asi montaažis või polnud montaažilaual neid õigeid stseene, mida monteerida? Raske öelda. Tõsiasi on see, et film sai tehtud väga ausalt ja siiralt, tegijad lõid olemasolevates tingimustes parima, lahendades nende ees seisvaid probleeme ja vastuolusid kuidas vähegi suutsid. Miks muidu on “Keskpäevasest praamist” saanud kultusteos, mis nagu hea vein on aastatega ainult paremaks läinud. Film kuulub kuldvara hulka, mida vaatab noor põlvkond
oma pidude vahepalana. Ka mitmel reisifirmal on bussis rahvale vaatamiseks valitud väärtfilmide seas “Keskpäevane praam” kui Eesti filmiklassika. Filmi annab sagedasti eetrisse television. Nii paistab ka tulekahjustseenide ülesvõtmise lihtsus läbi retroprisma võluv ja armas. Pealegi ei ole Eesti filmitootmise kultuur aastate jooksul väga oluliselt arenenud, nii et “Keskpäevase praami”
lihtsus ja vahenditus mõjuvad veenvalt ka sellel taustal. Smuuli leiutatud karakterite galerii, mis on pärit nõukogude mõttemallidest, on aga väärtuslik kui ajastu vaimu peegeldav märgirida. Filmi mitmed puudused on tänu tegijate ausale suhtumisele pöördunud voorusteks ja viinud “Keskpäevase praami” oluliseks teoseks eesti kultuuris. Eino Tambergi mängitud Dotsendi roll kandis endas teemat, mis oli arvatavasti oluline nii Smuulile kui Kiisale. See puudutab haritlaskonna vastutust ja valikuid.

Vaadates “Keskpäevast praami”, saab tänapäeva inimene adekvaatse pildi tollase intelligendi muredest ja hirmudest. Filmi plusside hulka kuuluvad vaieldamatult õnnestunud
rollid ja need pole üksnes peategelaste omad. Siin teeb näiteks oma hüvastijäturolli legendaarne Ruut Tarmo.

"Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", Andres Laasik