AINULT DELFIS: Lõik Margus Karu uuest raamatust "Täna on täna ja forever on forever"


AINULT DELFIS: Lõik Margus Karu uuest raamatust "Täna on täna ja forever on forever"
Margit Vavulski

"Nullpunkti" autor Margus Karu sai mõnda aega tagasi valmis oma teise romaaniga "Täna on täna ja forever on forever". Raamatu peategelane on reklaami- ja teletöötaja, kes on rahulolematu nii oma tööeluga kui ka suhetega pere, sõprade ja elukaaslas(t)ega. Ühel hommikul pärast sõprade korraldatud üllatussünnipäeva Tallinna vanalinnas ärkab ta Uus-Meremaa haiglas voodi külge aheldatuna, käeraudade jäljed randmetel. Kas see on sõprade korraldatud vingerpuss või avanenud võimalus end eluisutusest lahti raputada? Tagasivaated romaani esimeses pooles ja tulevikukaemused teises pooles muudavad lugemise pingeliseks ja põnevaks ning paljastavad järk-järgult sünge saladuse peategelase minevikust ... Delfi Noorte Hääl jagab teiega katkendit raamatust.

PUPILLI-VILLU JA PÕMAKI!

Istume ringikujuliselt mattidel Kosmose põrandal. Kõik peale minu, kes ma olen endiselt pidanud truuks jääma jõulukingiks saadud kostüümile, on valges. Õhkkond on pühalik. Kristjan on ringi keskel ja Kait lööb monotoonselt džembet. Ükshaaval lähevad kõik sõnatult temani. Laskuvad põlvili padjale ning Kristjan ulatab neile uhkest nikerdustega puupitsist taimeleotist. Igaüks peab valjult välja ütlema, mida tänase ööga saavutada tahab. Oma taotluse. Esimene tahab õppida emaksolemist, teine lohutada oma sisemist last, kolmas vajab karjäärinõu, neljas otsib inspiratsiooni kunstiteosteks, viies soovib lihtsalt kogeda elu supertrippi, kuues kohtuda Lutsiferiga, seitsmes leida armastust, kaheksas vist midagi seoses kaitseinglite, kõrgema mina ja tulnukatega ning üheksas loobuda isekusest ja vabast tahtest. Mul tuleb meelde Björni taotlus ning tõden rõõmuga, et ta sai selle juba enne tseremooniat kätte. Siis tuleb minu kord. Sean aeglaselt ja hääletult samme rituaalijuhi poole, süda tukslemas rinnus, nagu läheksin põhikooli lõpukõnet pidama. Laskun Kristjani ette pehmele padjale põlvili ja vaatan talle silma: justkui vägisi ilma- ja aegruumist välja kistud ja ta ette põlvili surutud. Mu taotlus saab olema üsna lihtne ja praktiline.
„Ma tahan koju,” lausun ja tihkemõrkjas taimejook lendab shot’ina mu kurku. Osake sellest tahab küll üles tulla ja saan aru nende plastämbrite otstarbest, mis igaks juhuks mattide kõrvale paigutatud on. Tänan Kristjanit ja lähen tagasi oma matile.
Sulen silmad ja jään ootele.

Seotud lood:

Rahune, Tekla. Rahune.

Kuulen taamalt, kuidas inimesed hakkavad vargsi sonima ja trummilöögid valjenevad.

Kuulen, kuidas keegi oksendab. Mul ei iivelda isegi natukene.

Ootan.

Ootan.

Ootan.

Tean, et selle asja mõjumiseks võib paarkümmend minutit minna, aga mul ei ole kella, et kontrollida, kui palju aega möödas on. Ajan end istukile ja vaatan seda olukorda. Sule­jopes Nurr nutab hüsteeriliselt, mees, kes elu supertrippi tahtis kogeda, kõnnib mööda põrandat neljakäpukil kinnisilmi ringi ja Kristjan on sunnitud teda oma asemele tagasi juhtima. Igipilves mees naerab ja joonistab kätega õhku ringikesi. Okset purskub pangedesse ja nende kõrvale. Sulen taas silmad. Üle poole tunni on kindlasti möödas ja näib, et olen ainus, kes veel täie teadvuse juures on. Miks mina? Olen siiski ikka vaid üks ärakaranud narkar, kes oma käitumisele maagilist põhjust otsis. Kõrgemat tähendust oma tegudele. Pühalikku vabandust oma mõtetele. Aga ma leban lihtsalt ühel joogamatil, kesk metsi ja laamasid, ja passin oma silmalaugude sisekülgi. Kulutasin selle rituaali peale poole Elvise kingitud rahast, mida oli piisavalt, et kui mitte osta lennupilet Eestisse, siis Londonisse või Kopenhaagenisse oleks sõita saanud küll ja sealt edasi koju saada oleks juba lihtne. Maailm on viimaste päevadega väiksemaks jäänud. Siit ilma servalt vaadates tundub Euroopa nagu pisike küla, kust Taanist Eestisse näib paari suitsu pikkune jalutuskäik.
Ma tahan koju.

Ja kodu ei ole minu jaoks enam mingisugune kaua­igatsetud hingeseisund, vaid see on täiesti kindel geograafiline koht laius- ja pikkuskraadi, kliimavöötme, aadressi ja tuttavate nägudega. Ma tahan tagasi sinna talvisesse Eestisse. Tagasi Raekoja platsi kõrvale vana maja uhkesse korterisse. Tahaks kas või ühte neist inimestest näha, kes must mu üllatuspeole pauguga maha jäid, et teha kindlaks, et mina olen ikka mina. Ma olen liiga kaugel kõigest, mis teada ja tuttav, et end siin hästi tunda. Tunnen end petetuna. Tunnen end selle spirituaalse maailma poolt mahajäetuna, sest mulle ei avalda taimejook mitte mingisugust mõju. Oli sul siis seda kõike vaja? Oli sul vaja tulla teisele poole maailma, et aru saada, kes sa oled, ja otsida vastuseid piiblist, unenägudest või šamanistlikest tseremooniatest. Sa tahtsid kohtuda oma sisemise potentsiaaliga. Miks sa selleks nii veidra tee pidid valima ja nimetasid seda teiste antud nimedega? Püha vaim. Taime vaim.
Ma ju oleksin võinud ...
Ma ju oleksin võinud lihtsalt hakata ise enda eest otsuseid tegema. Ma oleksin võinud töölt ära tulla ja Janekiga selle firma luua, nii et ma oleksin ise töökoormust kontrollida saanud ja ka lõpuks ometi ise tehtud töö eest väärilist teenistust saanud. Ma oleksin võinud Geaga selle mugavussuhte lõpetada. Ma oleksin võinud märgata, kuidas ma Elvisele mõjun ja kuidas ta minu külge klammerdunud on. Ma oleksin võinud oma emaga rääkida ja isa kohta küsida. Oleksin võinud Elvise raha eest linna sõita ja Latuaga kohtuda. Oleksin võinud minna saatkonda, et oma dokumendid korda saada.
Peaks magama jääma, siis tuleb homne päev rutem.