AINULT DELFIS: Osa 1: Loe katkendit välgukiirusel populaarsust kogunud noorteromaanist "Kuidas rikkaks jääda"!

 (7)
Allan Keian
Allan KeianFoto: Pressimaterjal

Noorkirjanik Allan Keianil ilmus 2013. aastal tema uusim romaan "Kuidas rikkaks jääda", mis kogus noorte seas populaarsust välkkiirusel. Nüüd on sul võimalus edetabeleid vallutanud raamatu katkendeid lugeda järjejutuna Delfi Noorte häälest.

Allan Keiani uusima raamatu "Kuidas rikkaks jääda kaanel ilutseb lauljatar Liis Lemsalu. Raamat pääses vaid paari nädalaga raamatumüügi top10-sse.

1. peatükk

Tihedate paduvihmapiiskadega läbisegi võtab järk-järgult taevast alla kallav vesi aina tahkema kuju, pildudes nüüd vihmaga ühes selges enamuses ebameeldivalt märgi lörtsihelbeid. Täiesti erakordseks muudab aga looduse käitumise mitte see teravalt jäine vihm ega need ebamäärase kujuga tuhmvalged lumeliistakud, vaid hoopis madalates pilvedes sähviv võimas äike, mis üle pikkade aastate välgub südasuvise soojalaine aja asemel hoopis hilissügisel.

Ühe võssa kasvanud ning vaevu hoomatava kitsukese teeraja, mis kulgeb hõredalt juurdunud lehtpuude vahelt ja lõpeb suhteliselt järsu maastikulangusega, tallavad üle pikkade aastate väleda jooksuga uuesti sisse käsitsi valmistatud John Lobbi nahkkingad. Kui ehk esialgu võiks arvata, et need erakordselt kiiret jooksu demonstreerivad hinnalised kingad on sellel mudasel tühermaal lootusetult eksinud, siis loetud minutid hiljem tõestab juba arvukate paksude roomiktaldade poolt üles küntud lirtsuv rada hoopis midagi muud – just see kitsas tee on kõige otsem rada kaugelt paistva tiheda metsani. Jooksja haarab poriste säärtega viigipükste taskust Glock 19, kuid paraku on sellest kohalike araablaste käest mitmekordse hinna eest ostetud maailmakuulsast püstolist hetkel pigem kahju kui kasu. Jooksmist takistavast raskest käsirelvast ainsatki lasku tegemata viskabki ta laetud püstoli kõrge kaarega endast kaugemale. Täpsed tabamused nõuavad pikemat sihtimist, mille jaoks piisav aeg antud hetkel lihtsalt puudub. Huupi kõmmutamine vaid reedaks ta.

Seotud lood:

Maapind on keskmisest palavamast suvest veel soe ning tekitab jaheda õhumassiga kokku põrkudes enese kohale rõske udu. Kui jooksja vabanenud parema käe sõrmedega nüüd veritsevast vasakust randmest kramplikult kinni haarab, reedavad naha all tursunud arvukad tumesinised veresooned, et pekslev süda, mis juba ligi kolmveerand tundi on pidanud maksimumkoormust kannatama, enam kaua sellist ülekoormust ei talu ning vajab karastava hapniku asemel nüüd pikemat füüsilist puhkust, mis aga antud hetkel paraku selle noore organismi kättesaamatuks unistuseks jääb.

„Schneller, schneller Männer! Bewegt euch! Wir können ihn doch nicht entwischen lassen. Diesmal steht zu viel auf dem Spiel,“ karjub üks veel rohkem hingeldav hääl kusagilt tagantpoolt, mille peale tagaaetav kibeda veremaigu suus ning nõelteravad pistetorked, mis lisaks südameümbrusele on tolleks hetkeks juba terve tema alakõhu vallutanud, tahtejõu abil väljamõeldiste hulka arvab ja vesimärga kitsast rada mööda veel nobedamal sammul edasi tormab.

Üheksateistkümnenda sajandi keskel muinasjutulisele järvekaldale rajatud neljakordse hooneluksuskorterist vastu ööd väliterassi kaudu põgenedes ei jäänud tal aega isegi elutoa toolileenile visatud mugavat Dormeuili ülikonnapintsakut haarata. Higimärjad varrukad üles keeranud, tunneb ta vettinud valge triiksärgi küljest sinna hommikul kinnitatud plaattinast mansetinööpe pudenevat, need kaovad ilmselt jäädavalt porisse, mida järjest juurde tekib.

Praeguseks on põgeneja maha jooksnud enam kui kümme kilomeetrit, kukkunud neli korda, neist viimase, selle kõige valusama puhul, mil ta päkk puujuure taha takerdus ning kinni jäänud parem jalg äärepealt murdus, päästis põgeneja sääreluu vaid hea juhuse ja armulise õnne salapärane sünergia, rebides luu murdmise asemel hoopis hinnalise jalanõu jalast – parema kinga paelad olid saatuse tahtel kõigest loetud sammud varem sõlmest lahti tulnud. Vähem kui viie sekundiga nahkkinga venitusest valgeks tõmbunud jala otsa tagasi tõmmanud, jätkas ta, paelad lahti, jooksmist.

„Wir haben ihn gleich!“ lõugab sama tämbriga hääl veel valjemini nüüd juba peaaegu põgeneja selja taga, lõugaja teravad kõrvad olid kukkumist kuulnud ning tuleb tunnistada, et tema antav viimane info peab igati paika, sest märkimisväärne vahemaa on just suuresti viimase komistuse tõttu praktiliselt olematuks muutunud.

Neil sõna otseses mõttes jäistel 28. novembri esimestel kottpimedatel tundidel on põgeneja viimaseks päästeingliks loodusjõud, mis sel saatuslikul ööl on justkui hingehinna eest altkäemaksu vastu tema leeri astunud. Selgemalt kui lehti loopivate puulatvade tuttavaks saanud heli on kuulda üksnes meeleheitlike jooksusamme. Teravamini kui ootamatu kõuemürina vali mürtsatus püüab ta oma sammudes millimeetri pealt täpne olla, üritades nagu mulda sööbiv vihmaveejuga iga hinna eest tasakaalu hoida, sest järgmine kukkumine tähendaks juba sajaprotsendiliselt tema kätte saamist. Kuigi vahemaa järgi võiks ehk arvata, et on kõigest sekundite küsimus, millal see tosinkonnaliikmeline meestekamp ta sisse piirab ning pikali surub, ei lase pidevalt ebameeldivalt silma tungivad ebakorrapärased lörtsihelbed ja kõikjal ümberringi laiuv tihke udu, mis heal juhul vaid poolteist meetrit inimsilmast eespool toimuvat reedab, sel ometigi juhtuda. Isegi vali tuul, mis Atlandi hoovuste aktiviseerumise tõttu üle nädala terves Kesk-Euroopas on läänekaarest puhunud, on kõigest nappide tundide eest suunda muutnud, puhudes arktilist õhku nüüd otse põhjast, mis tähendab samaaegselt vastutuult neile kõigile. Lisaks piltlikult väljendudes tuld löövale paremale jalale ning valust karjuvatele kopsudele on tal varasematest kukkumistest ligi neljasentimeetrine lõikehaav kohe parema silma kõrval põsel, mille lõikas terav plekkpurgiserv, loodust reostav karastusjoogipurk vedeles vahetult enne kitsukese raja algust ühel konarlikule maalapile tekitatud prügiväljal. Kui põgeneja oli end mitmesaja hektari suuruse jäätmekeskuse terava aia alt välja upitanud, tõmbas roojahoidla roostes raudpiirdega aed puruks ka tema mõlemad käelabad, mis võidu mitme marrastusega rindkerel nüüd katkematult veritsevad.

See tohutul maa-alal paiknev prügila oli ainus võimalus tiheasustusega Zürichist kümnekonna kilomeetriga Alpi nõlvadel laiuva veel paksema põlismetsani jõudmiseks, mille veerele põgeneja loetud minutite pärast ongi jõudmas. Sõiduteed mööda tekiks võimas, umbes kahekümne viie kuni kolmekümne kilomeetri pikkune ring.

Kitsuke teerada laskub ootamatult allapoole, andes nii põgeneja kui ka tagaajajate niigi pikkadele sammudele hoogu veelgi juurde ning tõstab koguni surmväsinud meeste jooksutempot. See ootamatu langus tuli vähimagi kahtluseta just tagaajajatele kasuks, andes erivormi juurde kuuluvate raskete jalavarjude jooksusammudele lisajõudu. Tõsi küll, nii pikka, keerulist ja kurnavat krossijooksudistantsi ei ole varem ükski Šveitsi politsei eriüksuse ekipaaž pidanud isegi õppuste raames läbima. Kuid see siin ei olegi mõni tühipaljas õppus, vaid kõige ehedam elureaalsus, mis on mitmeid kordi ettearvamatum, ohtlikum ja karmim. Kuigi päästev udu seda tagaajajatele veel ei reeda, saab põgeneja laskuvate jalgade jooksusammudest väga selgelt aru, et ta ühte lonkab. Viimast enesele tunnistamata hüppab põgeneja veritsevatest labakätest hoolimata ühe ootamatult teele jääva, silmadest veidi kõrgemal asuva jämedama lehtpuuoksa külge, lootes kindlameelselt, et ta keharaskus selle murrab. Meeletu valukarjatus peaks ehk järgmisena üle auravate külmast kohmetunud huulte valla pääsema, kuid analoogselt nendele tulest ja veest läbi jooksma õpetatud eriüksuslastele on ka sellele noorele mehele tolleks ööks elus juba selgeks saanud, et vahel ei tohi isegi siis karjuda, kui kohe tõeliselt isegi liiga valus on.

Jäme oks teeb vaid kaks vaikset krõksu, kandes lisaks lehti pilduva vastutuulega võitlevatele okstele nüüd ka ühte üle saja kaheksakümne sentimeetri pikkust täis elujõus noormeest. Sihikindel põgeneja ei anna alla. Keharaskuse koorma õõtsutades mitmekordistanud, suudavad veritsevad käed umbes kümnekonna sekundi pärast paksu oksa siiski iidse tammepuu küljest lahti rebida. Murdunud jäika oksa mõnikümmend meetrit ühes tassinud, sätivad tumepunaseks värvunud sõrmeotsad selle hoolikalt kahe noore kase vahele, mis justkui sümboolselt ühe ootamatu kurviga samaaegselt nii järsu languse kui ka kitsukese teeraja lõppu tähistavad.
Nende kõrvuti paiknevate noorpuudega saab konarlik kuumaastik mõneks ajaks otsa. Sealt umbes poole kilomeetri kauguselt algabki tiheda põlismetsaga kaetud kõrge mäejalam, kuhu enese jäljetult peitmine ei tohiks isegi lasteaialapsele keeruline olla. Kuid hoolikas peitmine võtab paratamatult aega, mida tagaaetaval hetkel lihtsalt pole.
Läbisegi kostavad karmid ja vihased saksakeelsed hüüded, millest mitme mehe samaaegsel suupruukimisel saab kokkuvõttes arusaamatu raevukas mõmin, kui murdosa sekundi pärast keegi täiest kõrist karjub: „Neiiiiiiiiiin!“
Kostab raskete sammude komistamise heli ning sekundi pärast juba kukkumise tugev mütsatus, mille juba järgmisel hetkel võib kümnekordistada. Täpselt nagu põgenev noor mees kilomeetreid varem oli ühe juhusliku puujuure külge takerdunud, nii tormas põgenejat taga ajav nobedaim Šveitsi politsei eriüksuslane nüüd otse tema seatud primitiivsesse lõksu, kukutades tihedas udus kitsa raja lõppu enese põiki lebama jäänud kehaga terve tal tihedalt kannul püsinud üksusegi. Esimest korda nende pikkade ja väsitavate kilomeetrite kestel teenis põgeneja armuaega, tõsi küll, vaid umbes paarkümmend sekundit, sest just nõnda kaua kulus noorpuude vahele tekkinud inimkuhjast esimestel tanksaabastes meestel enese püsti ajamiseks ning edasi tormamiseks, kui nad aga märjas rohus endise tempo olid saavutanud, polnud enam tagaaetava väledaid samme kuulda.

Raadio teel on vahepeal teine, kolmas, isegi neljas ja viieski analoogne üksus piirkonda kutsutud. Kümned operatiivsõidukid, kaks jälituskoertega bussi ning ülisuurte halogeenprožektoritega varustatud helikopter on praeguseks hetkeks põgeneja tagaajamisse kaasatud. Kui arvukaid sinivilkureid ja huilgavate sireenide ärevaid helisid veel näha-kuulda ei ole, siis läbi tiheda udu läheneva helikopteri teravat tooni, mille piloodid eluga riskides sel öösel siiski missioonitundest õhku tõusid, võib juba kusagilt päris lähedalt kuulda.

Põgeneja oli eeldanud, et tollele maalilisele alpinõlvale jõudmine ning enese sellel laiuvasse tihedasse põlismetsa peitmine tähendab kindlat pääsemist, kuid viimasest uitmõttest oli saanud ilmselge liialdus. Need viis mitmeteistkümneliikmelist üksust koos spetsiaalselt just sellisteks välioperatsioonideks ette valmistatud eritehnikaga varustatud helikopteriga leiavad ta suure tõenäosusega enne varahommikut üles, karm elureaalsus kipub just selliseks pöörduma.

Ainsaks võimaluseks on jäänud esialgse plaani muutmine, mida põgeneja otsekohe ka rakendada kavatseb. Tagaajajatega saavutatud ligi pooleminutiline edumaa on selleks hetkel veel piisav aeg. Täisnurkne pööre viib ootamatult suunda muutnud jooksja alpinõlva asemel hoopis järjekordsele langusele. Noormehe õnneks kandis välkkiire plaanimuutus vilja, tagaajajad ei märka tihedas lörtsisajus ta äkkpööret. Kamp eriüksuslasi tormab endiselt tiheda mägismetsa poole.

Põgeneja valitud juhuslik suund lõpeb ootamatult puude varjust nähtavale ilmuva jõesängiga. Vaatamata sellele, et kõrgelt mäejalamilt alla kihutava veemassi vool on kiire, hüppab ta pikemalt mõtlemata heal juhul paarikraadisesse vette. Kristallpuhas jõevesi peidab endas tohutut jõuda, kandes vähkreva inimkeha loetud hetkedega sadu meetreid vooluga kaasa. Seejärel, kui jõgi on viivuks ühes käänus tekkinud süvikus kaasa tõmmatule armu andnud, päästab noormehe kohe selle all lebavatesse teravatesse graniitkividesse paiskamisest vaid lapsepõlves omandatud hea ujumisoskus. Õigesti ajastatud ülikiired kroolitõmbed aitavad kergelt muljuda saanud noormehe vahetult enne eluohtlikku järsakut kaldale. Kui ta on läbimärjana uuesti jääkülma tuule kätte sattunud ning jõekose kõrvalt alla jooksnud, muutub vettinud maapind küll tasasemaks, kuid kohati juba lausa soiseks. Äsja alanud lauskmaa ei kesta taas kuigi kaua. Teinud veel ühe järsu pöörde, märkab põgeneja, et sel korral lõpetab tasase maapinna kaherealine asfalttee, mis aastakümneid tagasi sai just kõige praktilisematel põhjustel neile valitud meetritele rajatud. Just neil nappidel meetritel enne uut tõusu kannab soine maapind kõige paremini.

Öisele ajale omaselt on liiklus maanteel hõre. Linnast väljuval suunal võib mõnd üksikut sõiduautot kaugenemas märgata, kuid kusagilt veel kaugemalt kannavad valjud tuulehiilid aeg-ajalt ka lähenevate operatiivsõidukite ärevaid sireenihelisid otse põgeneja tundlikesse kõrvatrumlitesse. „Minu kättesaamine on minutite küsimus,“ julgeb ta seda alles nüüd enesele tunnistada.

Politseikopteri võimas halogeenvalgusti sähvib juba kusagil siinsamas, mis tähendab, et tuleb mõni aeg õhust sellega veel niisama järjepidevalt sihtida ja leiabki sõiduteel seisva põgeneja. Ühtäkki püüavad noormehe vesised silmad kinni hoopis maad mööda lähenevad ähmased topelttuled, need on ühtlasi ka ainsad valgusallikad, mida pikk ja sirge maantee sel hetkel reedab. Jäänud ootamatult keset linna suunduvat sõidurada seisma, tormab ta juba järgmisel hetkel justkui valgusest hullunud libahunt läheneva masina suunas. Tummise vilina ning topelttulede järgi võib oletada, et tegu on veoautoga. Kui udu viimaks ka kõrge furgooni ülemised väiketuled reedab, saab see fakt juba sajaprotsendilise kinnituse – talle kihutab vastu pika järelhaagisega veoauto. Kui liita nende mõlema oletatavad kiirused, ütleb kiire matemaatikatehe, et vähem kui kahekümne sekundi pärast saavad need kaks ebavõrdset objekti kokku, mis omakorda võrdub väiksema keha kindla surmaga. Isegi parima tahtmise korral ei suuda rekkajuht talle sõna otseses mõttes otsa jooksjat märgata. On tihe udu, sajab pimestavat lörtsi ning helkurit või mõnd muud helendavat keha hulljulgel jooksjal küljes lihtsalt pole. Tegelikult poleks sellest keha külge kinnitatavast sätendavast jublakast niikuinii praegu abi, sest kobaka masina pidurdusteekond tiriks isegi juhi kõige kiiremal reageerimisel ning keskmise pedaali põhja raiumise järel ikkagi auto ette sattuja suurte rataste alla.

Kümme, üheksa, kaheksa – jäävad vaid loetud sekundid. Seitse, kuus, viis – pimestavad raske masina eredad topelttuled jooksja mõlemad silmad. Neli, kolm, kaks – juht märkab teel verist noormeest. Kostab pasunahäält meenutav tugevakoeline veoautosireen, masina kõik rattad blokeeruvad. Pärast viimast sekundit laseb veoautojuht roolist lahti ning katab kaameks tõmbunud näo randmetega, püüdes nii justkui enese süümepiinu vähendada – vähemalt sel kõige jubedamal hetkel, mis teiselt inimeselt elu röövivad, tema käed rooli ei hoidnud.

Pidurite suitsedes lohiseb raske veok mitukümmend meetrit mööda märga asfalti, kuni viimaks massiivse auto hoog raugeb. Korduvalt ühest teeservast teise vibanud, jääb veok imekombel siiski teele. Kramplikult ligi pool minutit veel randmeid silmadel hoidnud, vajuvad käed viimaks iseenesest roolile tagasi.