AINULT NOORTE HÄÄLES: Loe hiigelkatkendit parimaks noorteraamatuks nimetatud teosest "Ma annan sulle päikese", mis võtab hingetuks ja ajab pisarateni naerma

"Me kõik kulgesime vääramatul kokkupõrkekursil. Võib-olla on mõned inimesed lihtsalt loodud olema ühes ja samas jutus."
Alguses on Jude ja tema kaksikvend Noah lahutamatud; nad on NoahjaJude. Noah joonistab pidevalt ja on kõrvuni omapärasesse naabripoissi armunud, põrgulikult söakas Jude aga kannab tulipunast huulepulka, hüppab kaljudelt vette ja räägib nende mõlema eest.
Mõni aasta hiljem on kaksikud ühe õnnetu sündmuse tõttu tundmatuseni muutunud ja teineteisele võõraks jäänud, aga kuigi kumbki selle üle ei rõõmusta, ei oska nad astuda sammu, mis nad jälle ühendaks.

Algusaastatest jutustab Noah, hilisematest Jude, ent kummalgi on rääkida vaid pool lugu ja kui nad leiavad taas tee teineteiseni, saavad nad võimaluse oma maailm uueks luua.

Jandy Nelson, Ma annan sulle päikese

Inglise keelest tõlkinud Marge Paal

Pegasus 2016

NÄHTAMATU

MUUSEUM

NOAH

13-aastane

Nii see kõik algabki.
Zephyr ja Fry – kohalikud valitsevad sotsiopaadid – kihutavad mu kannul ja kogu metsamaastik vappub mu jalge all, kui läbi õhu, puude ja tulikuuma paanika tuiskan.
“Täna lähed lendu, memmekas!” karjub Fry.
Siis on Zephyr mul kukil ja väänab ühe ja siis teise käe mu selja taha ning Fry on mu joonistusploki enda kätte kahmanud. Sööstan selle poole, aga olen kätetu, abitu. Püüan end Zephyri haardest vabaks vingerdada. Ei suuda. Püüan neid ööliblikateks muuta. Ei. Nad on ikka nemad ise: viiemeetrised kümnenda klassi pasapead, kes loobivad elusaid ja hingavaid kolmeteistkümneaastaseid nagu mina puhtalt lõbu pärast kaljuservalt alla.
Zephyr on mu selja tagant peahaardesse vangistanud ja ta rind on vastu mu selga ja mu selg vastu ta rinda surutud. Me leemendame higist. Fry hakkab plokki lappama. “Mis sa siin joonistand oled, Pehmo?” Kujutlen, kuidas ta veoauto alla jääb. Ta näitab üht lehekülge joonistusi. “Zeph, sa ainult vaata kõiki neid alasti kutte.”
Veri tardub mu soontes.
“Need pole kutid. Need on Taavetid,” pahvatan ma ja palvetan, et ei kõlaks nagu liivahiir, palvetan, et ta ei lappaks hilisemate joonistusteni, nendeni, mille joonistasin täna luuramise käigus, joonistusteni nendest, kuidas nad veest välja tulevad, surfilauad kaenlas, ilma kalipsodeta, ilma milletagi, täiega läikivmärgadena ja, oh: käest kinni hoides. Võimalik, et lubasin endale kunstilisi liialdusi. Nii et nad arvavad kindlasti… Nad löövad mu maha veel enne, kui nad mu maha löövad, vaat mis. Maailm hakkab kukerpallitama. Pillun Fry pihta sõnu: “Tead ju küll? Michelangelo? Oled temast midagi kuulnud?” Ma ei kavatse käituda iseenda moodi. Käitu nagu kõva mees ja sa oledki kõva mees, on isa korduvalt öelnud – otsekui oleksin ma mingi katkine vihmavari.
“Jajah, ma olen temast kuulnud küll,” ütleb Fry üle oma suurte lohmakate huulte, mis paiknevad kõigi ta ülejäänud lohmakate näojoontega maailma kõige massiivsema lauba all, nii et teda on lihtne jõehobuga segi ajada. Ta rebib lehe plokist välja. “Olen kuulnud, et ta oli gei.”
Oligi – mu ema kirjutas sellest terve raamatu –, mitte et Fry seda teaks. Ta kutsub kõiki geideks, kui ta neid parajasti homoks või memmekaks ei kutsu. Ja minu kohta: homo, memmekas ja Pehmo.
Zephyr naerab sünget deemonlikku naeru. See võngub minust läbi.
Fry tõstab üles järgmise joonistuse. Veel Taaveteid. Tema alumine pool. Detailne joonistus. Tõmbun külmaks.
Nüüd naeravad nad mõlemad. See kaigub läbi metsa. Kajab lindude suust vastu.
Jälle püüan ma vabastada end haardest, millega Zephyr mind kammitseb, et saaksin ploki Fry käest tagasi napsata, aga seepeale Zephyr ainult tugevdab haaret. Zephyr, kes on nagu kuradima Thor. Üks ta käsi on mu kaela ümber pinguldunud, teine kulgeb nagu turvavöö üle mu rindkere. Ta on palja rinnaga, otse rannast tulnud, ja ma tunnen, kuidas tema kehasoojus läbi mu särgi immitseb. Mu sõõrmed ja kogu mu pea täituvad ta päevituskreemi kookoselõhnaga – tunda on ka tugevat ookeanilõhna, nagu kannaks ta seda oma turjal… Zephyr lohistab tõusulaineid tekina enda järel… See oleks hea, see oleks just see (Portree: “Poiss, kes kõndis koos merega minema”) – aga mitte praegu, Noah, praegu pole üldse õige aeg seda kretiini mõttes maalida. Naasen hoobilt olevikku, tunnen huultel soola maitset, tuletan endale meelde, et kohe ma suren…
Zephyri pikad mererohused juuksed on märjad ja tilguvad vett mu kaelale ja õlgadele. Panen tähele, et me hingame ühes taktis, raskelt ja pahinal. Ma püüan ühisest taktist vabaneda. Püüan vabaneda gravitatsiooniseaduse taktist ja kerkida üles. Ei saa kummagagi hakkama. Ei saa midagi ette võtta. Tuul napsab mu joonistuste tükke – nüüd peamiselt pereportreed – Fry sõrmede vahelt, sellal kui poiss käristab katki ühe, siis teise. Ta rebib ühe Jude’ist ja minust keskelt pooleks, lõikab mu pildilt välja.
Vaatan, kuidas ma minema lendan.
Vaatan, kuidas Fry jõuab lähemale ja lähemale joonistustele, mille pärast mind kindla peale mõrvatakse.
Mu pulsilöögid kõmisevad kõrvus.
Siis ütleb Zephyr: “Ära rebi neid katki, Fry. Tema õde ütleb, et ta on andekas.” Sest talle meeldib Jude? Nüüd meeldib ta peaaegu neile kõigile, sest ta surfab neist kõigist ägedamalt, armastab kaljudelt alla hüpata ega karda midagi, isegi mitte suuri valgehaisid ega papsi. Ja tema juuste pärast ka – kõik mu kollased kuluvad nende joonistamise peale. Need on sadade kilomeetrite pikkused ja kõik Põhja-Californias peavad muretsema, et ei takerduks neisse, eriti väikesed lapsed, puudlid ja nüüd ka pasapeadest surfarid.
Muidugi on veel ka rinnad, mis saabusid üleöö, ausõna.
Uskumatul kombel kuulab Fry Zephyrit ja laseb plokil maha kukkuda.
Jude kiikab mulle sealt vastu, päikeseline ja teadev. Aitäh, ütlen talle mõttes. Ta muudkui päästab mind, mis on tavaliselt piinlik, aga praegu mitte. Praegu oli see õigustatud.
(Portree, Autoportree: “Kaksikud: Noah vaatab peeglisse, Jude peeglist välja”)
“Sa ju tead, mida me sinuga teeme, eks ole?” kähiseb Zephyr mulle kõrva, olles jälle harilikule plaanipärasele tapaprogrammile lülitunud. Tema hingeõhus on liiga palju teda. Teda on liiga palju ka minu peal.
“Palun, kutid,” anun ma.
“Palun, kutid,” teeb Fry mind plikalikult piuksuval häälel järele.
Mul hakkab sees keerama. Kuradikalju, mäe kõrguselt teine hüppekoht, kust nad tahavad mind alla visata, kannab oma nime õigusega. Selle all on punt sakilisi kive ja tugev keeris, mis tirib su surnud kondid sügavale allmaailma.
Püüan uuesti Zephyri haardest vabaneda. Ja uuesti.
“Võta tal jalgadest, Fry!”
Kõik Fry kolm tuhat jõehobukilo sööstavad mu pahkluude poole. No ei, seda juba ei juhtu. Lihtsalt ei juhtu. Ma vihkan vett, mul on kalduvus uppuda ja Aasiasse välja hulpida. Mul on vaja, et mu pealuu oleks ühes tükis. Selle purustamine oleks sama mis viia müürilõhkumismasin mõnda salajasse muuseumi veel enne, kui keegi selle sisu näha jõuab.
Nii ma siis kasvan. Ja kasvan ja kasvan, kuni kopsan peaga vastu taevast. Siis loen ma kolmeni ja keeran täiega segi, tänan mõttes papsi kõigi nende maadluste eest, mida ta on sundinud mind verandal läbi tegema, nende elu-ja-surma-peale matšide eest, kus tema võis kasutada ainult üht kätt, mina aga kõike, ja kus ta mu ometi siruli vastu maad käänas, sest on kümme meetrit pikk ja koosneb veoautoosadest.
Aga mina olen tema poeg, tema hiiglasekasvu poeg. Ma olen keerlev, tümitav Koljat, naha sisse pakitud taifuun, ja siis ma visklen, rabelen ja püüan end vabaks sipelda, nemad aga suruvad mind jälle vastu maad, naeravad ja ütlevad asju nagu “misuke segane emme”. Mulle tundub, et kuulen Zephyri hääles isegi austust, kui ta ühmab: “Ma ei saa teda kinni hoida, ta on nagu mingi kuradima angerjas,” ja see paneb mind veel ägedamalt müdistama – ma armastan angerjaid, neis on elektrit – ja ma kujutlen, et olen nüüd ohtlik juhe, täis omaenda isiklikku laengut, ning kui ma siia-sinna visklen, tunnen, kuidas nende kehad soojade ja libedatena mu ümber koolduvad, mõlemad mind ikka ja jälle maadligi suruvad, sellal kui mina nende kütkeist lahti pääsen, meie käed-jalad puntraks põimuvad ja nüüd on Zephyri pea vastu mu rinda surutud, Fry aga just nagu saja käega mu selja taga ja kõik on üksainus liikumine ja segadus, ma kaotan pea, kaotan pea, kaotan pea, ja korraga hakkab mulle tunduma… korraga ma tõden – mul on kõva, üleloomulikult kõvasti kõva ja see on otse vastu Zephyri kõhtu pressitud. Minust sähvab läbi jõuline hirmuhoog. Manan silme ette kõige verisemalt ilgema matšeete-veresauna – oma kõige tõhusama vedeldaja –, aga on juba hilja. Zephyr tardub hetkeks paigale ja põrkub siis minust eemale. “Mida…?!”
Fry veeretab end põlvili. “Mis juhtus?” puhib ta Zephyri poole.
Olen eemale tuikunud ja istukile maandunud, põlved vastu rinda. Hirm, et telk on veel püsti, ei lase mul tõusta ja nii pingutan ma kõigest väest, et mitte nutma hakata. Vastikult arglik tunne tungib igasse mu kehasoppi, kui oma viimaseid hingetõmbeid lõõtsutan. Ja isegi kui nad mind siin ja kohe ei tapa, teavad täna õhtuks kõik siin mäel, mis äsja juhtus. Võin sama hästi ka süüdatud dünamiidipulga alla neelata ja end Kuradikaljult alla lennutada. See praegune on hullem, palju hullem kui lasta neil oma tobedaid joonistusi näha.
(Autoportree: “Matused metsas”)
Aga Zephyr ei lausu sõnagi, ainult seisab, näeb välja viikingilik nagu alati, kuid on veider ja tumm. Miks?
Kas ma muutsin ta mõttejõul võimetuks?
Ei. Ta viipab ookeani poole ja ütleb Fry’le: “Põrgusse see kõik. Võtame lauad ja lähme merele.”
Kergendustunne haarab mind tervenisti endasse. Kas on võimalik, et ta ei tundnud seda? Ei, ei ole – see oli terasest ja ta põrkus eemale, oli täiega rabatud. Ta on ikka veel rabatud. Aga miks ta siis ei sõima mind memmekashomoPehmoks? Kas sellepärast, et talle meeldib Jude?
Fry keerutab sõrme kõrva ääres ja ütleb Zephyrile: “Kellelgi on katus ikka korralikult sõitma hakanud, mees.” Ja siis mulle: “Kui sa seda kõige vähem ootad, Pehmo.” Ta etendab oma pesapallikinda­suuruse käega mu vaba langemist Kuradikaljult.
See on möödas. Nad suunduvad tagasi ranna poole.
Enne kui need neandertallased jõuavad meelt muuta, kiirustan ma oma ploki juurde, pistan selle kaenla alla ja sammun tagasi vaatamata kiirkõnnil puude vahele nagu inimene, kelle süda üldse ei värise, kelle silmad ei täitu pisaratega, nagu inimene, kel pole üldse tunnet, nagu oleks ta inimesena äsja loodud.
Kui olen pääsenud, sööstan ma nahast välja nagu gepard – need saavutavad kolme sekundiga saja kahekümne kilomeetrise tunnikiiruse ja mina suudan seda enam-vähem samuti. Olen seitsmendas klassis kiiruselt neljas. Ma võin õhu nagu tõmblukuga avada ja selle sisse kaduda ja just seda ma teengi, kuni olen neist ja juhtunust kaugel. Vähemalt pole ma ühepäevik. Isastel ühepäevikutel on kaks riista, mille pärast muretseda. Ma veedan oma üheainsagi pärast juba niigi pool elu vannitoas, mõtlen asjust, millest ei suuda mõtlemata jätta, ükskõik kui väga ma ka üritan, sest mulle tõesti, tõesti, tõesti meeldib neist mõelda. Ikka kohe väga.
Jõe ääres hüppan ma mööda kive, kuni leian hea koopa, kus saan järgmised sada aastat vaadata, kuidas päike tormlevas vees ujub. Peaks olema mingi pasun või gong või midagi, millega jumalat äratada. Sest ma tahaksin talle mõne sõna öelda. Tegelikult kaks sõna: MIDA PERSET?!
Mõne aja möödudes, ja nagu harilikult, ainsatki vastust saamata, võtan ma tagataskust söed. Kuidagimoodi on need katsumusest tervena pääsenud. Istun maha ja avan oma joonistusploki. Võõpan terve tühja lehe mustaks, siis veel ühe ja veel ühe. Vajutan nii kõvasti, et murran ühe söepulga teise järel, kulutan need kõik pisikesteks junnideks, nii et jääb mulje, et mustav pimedus tuleb mu sõrmedest, minu seest ja jääb paberile. Täidan kogu ülejäänud ploki. See võtab tunde.
(Seeria: “Poiss pimedust täis kastis”)
* * *

Järgmisel õhtul söögilauas kuulutab emps, et vanaema Sweetwine ühines temaga õhtupoolikul autosõidul, et anda edasi sõnum Jude’ile ja mulle.
Ainult et vanaema on surnud.
“Lõpuks ometi!” hüüatab Jude ja lösutab seljatoe najale. “Ta lubas mulle!”
Vanaema nimelt lubas Jude’ile, enne kui kolm kuud tagasi une pealt suri, et kui Jude peaks teda kunagi päriselt vajama, on ta välkkiirelt kohal. Jude oli tema lemmik.
Emps naeratab Jude’ile ja paneb käed lauale. Ka mina panen käed lauale, aga taipan siis, et peegeldan empsi, ja peidan käed sülle. Emps on nakkav.
Ja juhukülaline – mõned inimesed lihtsalt ei ole meie hulgast pärit ja tema on üks neist. Olen aastaid tõendusmaterjali kogunud. Sellest pikemalt hiljem.
Aga praegu: tema näos on sära ja elevust, kui ta pinda ette valmistab, meile alustuseks räägib, kuidas auto vanaema lõhnaõlihõnguga täitus. “Teate ju küll, kuidas tema lõhn jõudis alati tuppa enne teda?” Emps hingab teatraalselt sisse, just nagu täituks köök praegu vanaema raskepärase lillelõhnaga. Hingan teatraalselt sisse. Jude hingab teatraalselt sisse. Kogu California, Ameerika Ühendriikide, planeedi Maa rahvas hingab teatraalselt sisse.
Välja arvatud paps. Tema köhatab.
Tema seda ei usu. Sest ta on tohlam. Seda tema enda ema, vanaema Sweetwine’i sõnul, kes ei suutnudki aru saada, kuidas ta küll sellise põmmpea sünnitas ja üles kasvatas. Mina ka ei saa.
Põmmpea, kes uurib parasiite. Ei kommenteeri.
Vaatan vilksti tema ja ta vetelpäästjaliku päevituse ja lihaste, tema pimedaski helendavate valgete hammaste, kogu ta pimedaski helendava normaalsuse poole ja tunnen, kuidas veri mu soontes ­tardub – sest mis juhtuks, kui paps teada saaks?
Seni pole Zephyr sõnagi välja lobisenud. Te ilmselt ei tea seda, sest ma olen vist ainus inimene maailmas, kes teab, et lohv on vaala riistale ainuõige nimetus. Ja sinivaala riist? Kaks ja pool meetrit pikk. Ma kordan: KAKS JA POOL MEEEEEEETRIT PIKK! Eile juhtunust saadik tunnen ma end niimoodi:
(Autoportree: “Täielik lohv”)
Jajah.
Aga vahel tundub mulle, et isa kahtlustab. Vahel on mul tunne, et see napakas kahtlustab.
Jude müksib laua all jalaga minu jalga, et ma pööraksin pilgu kõrvale soolatoosilt, mida, nagu nüüd märkan, olen vahtima jäänud. Ta noogutab empsi poole, kelle silmad on nüüd suletud ja käed südame kohal ristatud. Siis papsi poole, kes vahib empsi sellise pilguga, nagu oleksid tema kulmud alla lõuani roomanud. Meie Jude’iga pungitame teineteise poole silmi. Hammustan endale põske, et mitte naerma pahvatada. Jude teeb sama – meil temaga on ühine naerulüliti. Meie jalad on laua all vastamisi surutud.
(Pereportree: “Ema suhtleb õhtusöögilauas surnutega”)
“Noh?” käib Jude peale. “Sõnum?”
Emps avab silmad, pilgutab meile silma, paneb need siis uuesti kinni ja jätkab selgeltnägijalikul nõiduval toonil. “Niisiis, ma hingasin sisse seda lillelõhnalist õhku ja nägin nagu mingit värelust…” Ta lehvitab kätega nagu rätikutega, võtab hetkest viimast. Sellepärast teda autasustataksegi nii tihti aasta professori tiitliga – kõik tahavad koos temaga tema filmis mängida. Me naaldume järgmisi sõnu, Ülakorruselt pärit Sõnumit oodates ettepoole, aga siis segab paps vahele, surades hetkesse kuhjaga igavust.
Tema pole kunagi aasta professori tiitlit pälvinud. Mitte kordagi. Ei kommenteeri.
“Tähtis on, et lapsed teaksid, et sa mõtled seda kõike kujund­­likult, kallis,” ütleb ta ja ajab selja sirgu, nii et ta pea tungib läbi lae. Enamikul mu joonistustel on ta nii suur, et ma ei suudagi teda tervenisti lehele mahutada ja jätan pea ära.
Emps tõstab pilgu, lõbusus näolt pühitud. “Aga asi on selles, et ma ei mõtle seda kujundlikult, Benjamin.” Vanasti pani paps empsil silmad särama, nüüd aga paneb teda hambaid kiristama. Ma ei tea miks. “Ma mõtlesin sõna otseses mõttes,” ütleb/kiristab ta, “et ainulaadne vanaema Sweetwine, kes on surnud ja lahkunud, oli autos ja istus minu kõrval päevselgena.” Ta naeratab Jude’ile. “Ta oli end koguni üles löönud, kandis üht oma Hõljuvatest Kleitidest ja nägi lummav välja.” Hõljuvad Kleidid oli vanaema kaubamärk.
“Oi! Missugust? Sinist?” See, kuidas Jude oma küsimuse esitab, paneb mul südame rinnus kokku tõmbuma.
“Ei, seda väikeste oranžide lilledega.”
“Muidugi,” vastab Jude. “Ideaalne kummituserõivas. Me arutasime, missugune võiks tema hauataguse elu riietus olla.” Mulle turgatab pähe, et emps mõtleb selle kõik välja, et Jude enam vanaema järele ei igatseks. Lõpus mu õde peaaegu ei lahkunudki tema voodi kõrvalt. Kui emps nad tol viimasel hommikul leidis, üks unes, teine surnud, hoidsid need kaks käest kinni. Minu meelest oli see jubeduse tipp, aga ma hoidsin selle enda teada. “Niisiis…” Jude kergitab kulmu. “Sõnum?”
“Teate, mis mulle meeldiks?” küsib paps, kes turtsudes ja puhisedes jälle vestlusse trügib, nii et me ei saagi kunagi teada, mis see paganama sõnum on. “Mulle meeldiks, kui me võiksime lõpuks ometi selle Jaburuste Valitsusaja lõppenuks kuulutada.” Jälle seesama jutt. Valitsusaeg, millele ta vihjab, sai alguse siis, kui vanaema meie juurde kolis. Paps, “teadusemees”, soovitas meil võtta neid jutte, mida vanaema suust kuulda sai, soolapuhumisena. Vanaema ütles, et me ei kuulaks tema tohlamist poega, ja õpetas, et kui soola üle vasaku õla visata, saab kuradit pimestada.
Siis tõi vanaema välja oma “piibli” – tohutu nahkköites raamatu täis padunapakaid mõtteid (tuntud ka “pläma” nime all) – ja alustas jutlust. Peamiselt Jude’ile.
Paps tõstab taldrikult pitsalõigu. Juust valgub üle servade. Paps vaatab mulle otsa. “Kuidas sellega on, mis, Noah? Kes tunneb mõningast kergendust, et meil pole laual mõni vanaema õnnetoovatest pajaroogadest?”
Olen vait nagu emps. Anna andeks, sõbrake. Ma armastan pitsat, see tähendab: isegi kui ma parajasti söön pitsat, soovin, et saaksin pitsat süüa, aga ma ei asuks isa poolele ka siis, kui Michelangelo ise seal oleks. Me papsiga ei saa üldse läbi, kuigi ta kipub seda unustama. Mina ei unusta kunagi. Kui kuulen, kuidas tema häälekõma minu poole liigub, et vedada mind vaatama jalkat või mõnd filmi, kus kõik õhku lastakse, või kuulama džässi, mis tekitab minus tunde, nagu oleks mu keha tagurpidi keeratud, avan ma akna, hüppan välja ja põrutan metsa.
Vahel, kui kedagi kodus pole, lähen ma isa kabinetti ja murran tema pliiatsid pooleks. Ükskord pärast üht iseäranis erinõmedat Katkise-Vihmavarju-Noah-juttu, kui paps naeris ja ütles, et kui Jude poleks mu kaksikõde, oleks ta kindel, et mina tulin siia ilma partenogeneesi teel (vaatasin järele: eostumine ilma isata), hii­­li­­-
sin ma siis, kui kõik magasid, garaaži ja kriipisin ta auto võtmega ära.
Kuna ma näen mõnikord inimesi joonistades nende hinge, tean ma niipalju: empsi hingeks on nii massiivne päevalill, et tema sees on elunditele vaevu ruumi. Meil Jude’iga on kahepeale üks hing, mida peame jagama: põlevate lehtedega puu. Ja papsi omaks on taldrikutäis vaklasid.
“Arvad, et vanaema ei kuulnud, kuidas sa praegu tema kokakunsti solvasid?” küsib Jude.
“Vastaksin kõlava ei-ga,” kostab paps ja ampsab suutäie pitsat. Rasv paneb kogu ta suu läikima.
Jude tõuseb püsti. Ta juuksed ripuvad ta pea ümber nagu valgusepurikad. Ta vaatab lakke ja kuulutab: “Mulle on su toidud alati maitsenud, vanaema.”
Emps sirutab käe, pigistab Jude’i kätt ja ütleb siis lae poole: “Mulle ka, Cassandra.”
Jude naeratab, suu kõrvuni.
Paps laseb endale sõrmedega kuuli pähe.
Emps kortsutab kulmu – nii näib ta saja-aastane. “Tervita salapära, professor,” ütleb ta. Ta on seda papsile kogu aeg öelnud, aga vanasti ütles ta seda teistmoodi. Vanasti ütles ta seda nii, nagu avaks papsile ukse, mitte aga ei sulgeks seda tema nina ees.
“Ma abiellusin salapäraga, professor,” vastab paps nagu alati, aga vanasti kõlas see komplimendina.
Me kõik sööme pitsat. See pole lõbus. Empsi ja papsi mõtted muudavad õhu mustaks. Ma kuulan omaenda mälumise häält, kui Jude’i jalg laua all jälle minu oma leiab. Surun vastu.
“Vanaema sõnum?” sekkub õde lootusrikkalt naeratades ­pingesse.
Paps vaatab tema poole ja ta pilk leebub. Jude on ka tema lemmik. Empsil lemmikut pole, mis tähendab, et kes ees, see mees.
“Nagu ma ennist ütlesin.” Seekord räägib ema oma tavalisel, pisut kähedal häälel, just nagu vestleks sinuga koobas. “Sõitsin täna õhtupoolikul parajasti mööda CKK-st, kaunite kunstide keskkoolist, kui vanaema sisse vuhises, et öelda, et see kool on teie kahe jaoks just nagu loodud.” Ta raputab pead, muutub rõõmsamaks ja on jälle oma õiges vanuses. “Ja tõepoolest ongi. Uskumatu, et ma ise kordagi selle peale pole tulnud. Mõtlen muudkui sellele Picasso tsitaadile: “Iga laps on kunstnik. Küsimus on selles, kuidas jääda kunstnikuks ka siis, kui oled suureks kasvanud.”” Empsi näol on see napakas ilme nagu muuseume külastades, just nagu kavatseks ta mõne maali pihta panna. “Aga see – sellist võimalust, lapsed, ei tohi käest lasta. Ma ei taha, et teie vaim maatasa tambitaks nagu…” Ta ei lõpeta lauset, kammib sõrmedega läbi juuste – need on mustad ja kahused nagu minul – ja pöördub papsi poole. “Ma tõesti tahan, et nad läheksid, Benjamin. Ma tean, et see on kallis, aga milline võima…”
“Ja ongi kõik?” segab Jude vahele. “See on kõik, mida vanaema ütles? See oligi sõnum teispoolsusest? Mingi kooli kohta?” Paistab, nagu hakkaks ta kohe nutma.
Mina mitte. Kunstikool? Ma pole sellist asja kunagi ettegi kujutanud, pole kunagi iialgi ette kujutanud, et ei pea minema Roosevelti, sellesse pasapeade keskkooli, kuhu kõik teisedki. Olen üsna kindel, et selsamal hetkel hakkas veri mu kehas hõõguma.
(Autoportree: “Mu rinnus paiskub valla aken”)
Empsi näol on jälle see napakas ilme. “Mitte mingi suvalise kooli, Jude. Sellise kooli, kus teil lubatakse neli aastat jutti iga päev rõõmust hõisata. Kas teie kaks ei taha siis rõõmust hõisata?”
“Mida hõisata?” küsib Jude.
Seepeale hakkab paps pooleldi endamisi karedalt naeru kõhistama. “Ma ei tea, Di,” ütleb ta. “See on nii üheülbaline. Sa unustad, et meie, ülejäänute jaoks on kunst lihtsalt kunst, mitte religioon.” Emps võtab noa, suskab selle talle kõhtu, keerab. Paps jahvatab midagi märkamata edasi. “Pealegi on nad alles seitsmendas klassis. Keskkool on veel mägede taga.”
“Mina tahan minna!” pahvatan ma. “Mina ei taha maatasa tambitud vaimu!” Taipan, et need on esimesed sõnad, mida terve selle söömaaja jooksul valjusti ütlen. Emps särab mulle vastu. Paps ei suuda teda meelt muutma panna. Seal pole mingeid surfitroppe, ma tean seda. Tõenäoliselt ainult lapsed, kelle veri hõõgub. Ainult revolutsionäärid.
“Neil kulub ettevalmistumiseks aasta,” ütleb emps papsile. “See on üks paremaid kaunite kunstide keskkoole terves riigis, akadeemilise poole pealt ka täitsa tipus, ei ühtki halba sõna. Ja see asub täitsa siinsamas!” Tema elevus keerab mind veel rohkem üles. Võiksin hakata kätega vehkima nagu tiibadega. “Sisse saada on päris raske. Aga teis kahes on see olemas. Kaasasündinud võimekus ja väga head teadmised juba praegu.” Ta naeratab meile sellise uhkusega, et tundub, nagu kerkiks päike laua kohale. See on tõsi. Teistel lastel olid pildiraamatud, meil kunstiõpikud. “Me alustame muuseumide ja galeriide külastamist juba sel nädalavahetusel. See on lahe. Te kaks võite pidada joonistamisvõistlusi.”
Jude paiskab üle laua erksinise helendava kõõksatuse, aga mina olen ainus, kes seda märkab. Jude oskab okeilt joonistada, aga see pole sama asi. Minu jaoks lakkas kool olemast igapäevane kaheksa­­tunnine kõhuoperatsioon alles siis, kui taipasin, et rohkem kui minuga vestelda või mu nägu üles taguda tahavad kõik, et ma neid joonistaksin. Mitte keegi pole kunagi tahtnud Jude’i nägu üles taguda. Ta on särav, lõbus ja normaalne – mitte revolutsionäär – ja ta räägib kõigiga. Mina räägin iseendaga. Ja Jude’iga muidugi ka, kuigi enamasti sõnatult, sest nii see meil käib. Ja empsiga, sest tema on juhukülaline. (Kähku, tõendusmaterjal: senimaani pole ta läbi seinte kõndinud ega mõttejõul maja üles tõstnud või aega seisma pannud ega üldse midagi täiesti enneolematut teinud, aga üht-teist on siiski olnud. Näiteks ühel hommikul oli ta väljas verandal nagu tavaliselt ja jõi teed, aga kui ma lähemale jõudsin, nägin, et ta hõljub õhus. Vähemalt nii paistis see mulle. Ja otsustav argument: tal pole vanemaid. Ta on leidlaps! Ta lihtsalt jäeti titena Renos Nevadas mingisse kirikusse. Halloo? Nemad jätsid.) Oh, ja ma räägin ka naabrite Võrukaelaga, kes on tegelikult hobune, aga nojah.
Sellest ka Pehmo.
Tõesti, suurema osa ajast tunnen ma end pantvangina.
Paps toetab küünarnukid lauale. “Dianna, pea nüüd natuke hoogu. Minu arust püüad sa panna neid elama oma unistusi. Vanu unistusi on raske…”
Emps ei lase tal rohkem sõnagi öelda. Ta kiristab hambaid nagu hullumeelne. Paistab, nagu hoiaks ta tagasi sõnaraamatutäit koledaid sõnu või tuumasõda. “NoahjaJude, võtke oma taldrikud ja minge elutuppa. Ma pean teie isaga rääkima.”
Me ei liigu paigast. “NoahjaJude, kohe.”
“Jude, Noah,” ütleb paps.
Haaran oma taldriku ja olen köögist väljudes otsekui Jude’i külge kleebitud. Ta sirutab käe tahapoole minu järele ja ma võtan sellest kinni. Just siis panen ma tähele, et tema kleit on rõõmsa­värviline nagu klounkala. Vanaema õpetas teda riideid õmblema. Oi! Ma kuulen avatud aknast meie naabri uut papagoid Prohvetit. “Kus pagan on Ralph?” kääksatab lind. “Kus pagan on Ralph?” See on ainus asi, mida ta ütleb, ja ta ütleb seda ööpäev läbi. Mitte keegi ei tea, kes – rääkimata siis veel kus – see Ralph on.
“Neetud lollakas papagoi!” karjub paps nii ägedalt, et meie kõigi juuksed lehvivad üle pea.
“Ta ei mõtle seda tõsiselt,” ütlen ma Prohvetile mõttes, kuid taipan kohe, et ütlesin need sõnad valjusti. Mõnikord volksavad sõnad mul suust välja nagu kärnkonnad. Hakkan just papsile selgitama, et rääkisin linnuga, ent jään siiski vait, sest paps ei suhtuks sellesse hästi, ja selle asemel tuleb mu suust kuuldavale veider määgiv heli, mis paneb kõik peale Jude’i mind imeliku pilguga vaatama. Me sööstame ukse poole.
Hetk hiljem oleme diivanil. Me ei pane telekat käima, et saaksime pealt kuulata, aga nad räägivad tigedal sosinal, millest on võimatu aru saada. Kui olen oma pitsalõigu suutäishaaval Jude’iga, kes oma taldriku kööki unustas, ära jaganud, kostab ta: “Ma arvasin, et vanaema ütleb meile oma sõnumis midagi vinget. Tead küll, näiteks, et kas taevas on ookeani.”
Nõjatun diivani seljatoele ja tunnen kergendust, et olen ainult Jude’i seltsis. Ainult omavahel pole mul kunagi tunnet, nagu oleks mind pantvangi võetud. “Oh, muidugi on, kindla peale on, ainult et see on lilla ja liiv on sinine ning taevas täiega roheline.”
Ta naeratab, mõtleb viivuks ja lausub siis: “Ja kui ära väsid, roomad oma lille sisse ja jääd magama. Päeval räägivad kõik helide asemel värvide keeles. Kõik on nii vaikne.” Ta suleb silmad ja ütleb aeglaselt: “Armudes lahvatavad inimesed leekidesse.” Jude’ile see meeldib – see oli üks vanaema lemmikuid. Mängisime seda mängu temaga, kui väikesed olime. “Viige mind ära!” ütles vanaema, või mõnikord: “Aidake mind siit kähku minema, lapsed!”
Kui Jude silmad avab, on kogu maagia tema ilmest kadunud. Ta ohkab.
“Mis on?” küsin ma.
“Ma ei lähe sinna kooli. Seal käivad ainult kuutõbised.”
“Kuutõbised?”
“Nojah, veidrikud. California Kuutõbiste Kool, nii seda kutsutakse.”
Oh sa poiss, oh sa poiss, aitäh, vanaema! Paps peab järele andma. Ma pean sinna pääsema. Veidrikud, kes teevad kunsti! Ma olen nii õnnelik, mul on tunne, nagu hüppaksin batuudil, lihtsalt põrklen iseenda sees üles-alla.
Jude mitte. Tema tuju on nüüd vägagi morn. Et ta enesetunnet parandada, ütlen ma: “Võib-olla vanaema nägi su lendnaisi ja sellepärast tahabki, et sinna läheksime.” Jude on neid siit kolm abajat edasi märjast liivast meisterdanud. Neidsamu, keda ta nikerdab kartulipudrust, papsi habemeajamisvahust või ükskõik millest, kui arvab, et keegi ei näe. Olen rannajärsakult jälginud, kuidas ta valmistab liivast järjest suuremaid versioone, ja tean, et ta püüab vanaemaga rääkida. Ma tean alati, mis Jude’i peas toimub. Ometi ei oska Jude alati nii lihtsalt aimata, mis minu peas sünnib, sest mul on luugid ja ma tõmban need kinni, millal aga vaja. Nagu näiteks viimasel ajal.
(Autoportree: “Poiss peidab end poisi sees, kes peidab end poisi sees”)
“Ma ei usu, et need oleksid kunst. Need on…” Ta ei lõpeta. “Asi on sinus, Noah. Ja sa ei tohi mind enam rannal luurata. Mis siis, kui ma kedagi suudleksin?”
“Keda?” Ma olen Jude’ist ainult kaks tundi, kolmkümmend seitse minutit ja kolmteist sekundit noorem, aga ta tekitab minus alati tunde, nagu oleksin tema väikevend. Ma vihkan seda. “Keda sa suudleksid? Kas sa suudlesid kedagi?”
“Ma räägin sulle, kui sina räägid, mis eile juhtus. Ma tean, et midagi juhtus ja sellepärast me ei saanudki täna kooli jalutada nagu tavaliselt.” Ma ei tahtnud kohata Zephyrit ega Fry’d. Keskkool on põhikooli kõrval. Ma ei taha neid enam kunagi näha. Jude puu­dutab mu käsivart. “Kui keegi tegi või ütles sulle midagi, räägi mulle.”
Ta püüab mu mõtetesse pääseda, mistõttu ma sulen luugid. Lajatan need kiiresti kinni, nii et mina jään ühele ja Jude teisele poole. See pole niisugune asi nagu kõik teised õudukad: näiteks see kord, kui ta virutas elluärganud rahnule Michael Steinile rusikaga vastu vahtimist, sest see nimetas mind väärakaks, lihtsalt selle pärast, et ma jäin vahtima üht ülilahedat sipelgapesa. Või siis see kord, kui jäin lainemurdu ja Jude ja paps pidid mind terve rannatäie surfitroppide ees ookeanist välja tirima. Nüüd on asi teine. Selle saladusega on tunne, nagu oleksid mu taldade all kogu aeg tuliselt hõõguvad söed. Tõusen diivanilt püsti, et mis tahes võimalikust telepaatiast pääseda – kui korraga kostab meie kõrvu karjumist.
See on vali, just nagu ähvardaks maja kaheks lõheneda. Sama­sugune nagu viimasel ajal ikka.
Vajun jälle diivani seljatoe najale. Jude vaatab mulle otsa. Tema silmad on heledad liustikusinised; neid joonistades kasutan ma peamiselt valget. Harilikult tekitavad need kerge ja hõljuva tunde ning ma mõtlen kohevatele pilvedele ja kuulen harfe, aga praegu vaatab neist vastu sulaselge hirm. Kõik muu on ununenud.
(Portree: “Emps ja paps, peade asemel vilisevad teekannud”)
Kui Jude rääkima hakkab, kõlab ta hääl selliselt nagu väikesena, natuke krabisevana. “Arvad tõesti, et sellepärast vanaema tahabki, et me sinna kooli läheksime? Sest ta nägi mu lendavaid liivanaisi?”
“Arvan küll,” vastan ma valetades. Ma arvan, et ta tabas märki esimesel korral. Arvan, et asi on minus.
Ta nihkub lähemale, nii et istume, õlad vastamisi. Sellised me olemegi. Meie poos. Kokku pressitud. Selliselt oleme isegi ultra­­helifotol, mis tehti, kui veel empsi kõhus olime, ja selliselt kujutasin ma meid ka pildil, mille Fry eile katki rebis. Erinevalt enamikust inimestest maamunal oleme meie koos olnud esimestest rakkudest peale, me sündisime siia ilma koos. Sellepärast ei panegi keegi eriti tähele, et Jude räägib peamiselt meie mõlema eest, sellepärast me suudamegi klaverit mängida ainult siis, kui klahvidel on meie neli kätt, üksi aga üldse mitte, sellepärast me ei saa kunagi mängida kivi-kotti-ja-kääre, sest kolmeteistkümne aasta jooksul ei ole me veel kordagi eri asju valinud. Nii on see alati: kaks kivi, kaks paberit, kahed käärid. Kui ma meid sellisena ei joonista, joonistan ma meid poolikute inimestena.
Minusse tulvab kokkupressituse rahu. Jude hingab sisse ja mina koos temaga. Võib-olla me oleme liiga vanad, et ikka veel nii teha, aga mis siis. Näen, kuidas ta naeratab, kuigi vaatan otse ette. Me hingame koos välja, hingame koos sisse, hingame välja, hingame sisse, sisse ja välja, välja ja sisse, kuni isegi enam puud ei mäleta, mis eile metsas juhtus, kuni empsi ja papsi vihastest häältest saab muusika, kuni me pole enam mitte ühevanused, vaid üks ja sama terviklik inimene.

Nädal hiljem muutub kõik.
On laupäev ja me empsi ja Jude’iga oleme linnas muuseumi katusekohvikus, sest emps jäi vaidluses peale ja me mõlemad kandideerime aasta pärast CKK-sse.
Teisel pool lauda vestleb Jude empsiga ja läkitab mulle samal ajal salajasi sõnatuid surmaähvardusi, sest tema meelest tulevad mul joonistused paremini välja ja meil on käsil võistlus. Emps on kohtunik. Ja hästi, võib-olla ma poleks pidanud püüdma Jude’i omi parandada. Ta on kindel, et üritasin neid ära rikkuda. Ei kommenteeri.
Õde pööritab salamahti minu poole silmi. Richteri skaala järgi 6,3 palli. Mõtlen, kas virutada talle laua all kõvasti vastu jalga, aga surun selle soovi alla. Selle asemel rüüpan šokolaadijooki ja luuran salamisi minust vasakul istuvat vanemate poiste salka. Mis puutub mu kahe- ja poolemeetrisesse täielikku lohvijurakasse, siis pole ikka veel midagi päevavalgele tulnud, välja arvatud mu mõtetes: (Autoportree: “Poiss söödetakse tükkhaaval pesatäiele tulisipelgatele”). Aga võib-olla Zephyr tõesti ei räägigi kellelegi.
Kõrvallaua kuttidel on kõigil kõrvalestade sees kummijubinad ja kulmudes needid ning nad viskavad üksteisega sõbralikult nalja. Arvan, et nad käivad ilmselt CKK-s, ja see mõte paneb kogu mu keha surisema. Ühel neist on lai kuunägu, päratu suured sinisilmad ja erkpunane suu, selline, nagu Renoir neid maalis. Ma armastan selliseid suid. Joonistan laua all kiiresti sõrmega oma pükstele tema nägu, kui korraga tabab ta mind vahtimast, ent selle asemel et mulle otsa põrnitseda, et ma oma asjadega tegeleksin, pilgutab ta mulle silma, aeglaselt, nii et ma ei saa eksida, ja pöördub siis jälle oma sõprade poole, sellal kui mina muutun tahkest vedelaks.
Ta pilgutas mulle silma. Nagu ta teaks. Aga see pole paha tunne. Üldse mitte. Tegelikult ma koguni soovin, et suudaksin naeratamise lõpetada, ja nüüd, oh sa poiss – ta vaatab uuesti siiapoole ja naeratab ka. Mu nägu lööb lõkendama.
Püüan keskenduda empsile ja Jude’ile. Nad räägivad vanaema padunapakuste piiblist. Jälle. Emps ütleb parajasti, et see on nagu kummaliste uskude entsüklopeedia. Kuidas vanaema kogus kõikjalt ja kõigilt mõtteteri ja jättis piibli oma kleidipoes koguni ­kassa­­aparaadi kõrvale lahti, nii et kõik ta kunded said samuti sinna oma padunapakat pläma kirjutada.
“Viimasel leheküljel,” ütleb emps Jude’ile, “on kirjas, et tema ootamatu surma korral pärandab ta piibli sinule.”
“Minule?” Jude vaatab mind oma kõige rahulolevamal ilmel. “Ainult minule?” Nüüd on ta täiega õnne tipul. Vahet pole. Just nagu ma mingit piiblit üldse tahaksin.
“Tsiteerin,” ütleb emps. ““Selle suurepärase raamatu pärandan ma oma pojatütrele Jude Sweetwine’ile, Sweetwine’i ande viimasele edasikandjale.””
Paiskan üle laua erkrohelise kõõksatuse.
Vanaema Sweetwine otsustas, et Jude’il on Sweetwine’ide sisetunde-anne, kui avastas, et Jude oskab keelt lilleks väänata. Olime siis nelja-aastased. Pärast seda veetis Jude minuga peegli ees päevi, surus oma sõrme ikka ja jälle vastu mu keelt, püüdes mind õpetada, et ka minul võiks Sweetwine’ide annet olla. Sellest polnud aga kasu. Oskasin keelt risti ja rulli keerata, aga õieks vormida mitte.
Vaatan uuesti sinna kuttide laua poole. Nad sätivad end lahkuma. Silmapilgutajast Kuunägu vinnab seljakoti õlale ja ütleb siis mulle huuli liigutades nägemist.
Neelatan, vaatan alla ja lahvatan leekidesse.
Siis hakkan teda mälu järgi joonistama.
Kui mõne minuti möödudes end ümberringi toimuvale häälestan, räägib emps parajasti, et erinevalt vanaema Sweetwine’ist kavatseb tema meid lennukalt ja järjekindlalt kummitamas käia, et temalt ei ole küll kiireid autokülastusi oodata. “Ma oleksin selline kummitus, kes topib oma nina igale poole.” Ta naerab oma põrisevat naeru ja ta käed keerlevad õhus. “Ma olen liiga kontrollimis­himuline. Minust ei vabane te iialgi! Ei iialgi!” Ta muh-ha-haa-tab meid vaadates.
Kummaline on see, et korraga tundub ta nagu tuulekeerises olevat. Tema juuksed lehvivad, ta kleit laperdab veidi. Vaatan laua alla, ega seal pole mõnd ventikat või midagi, aga ei ole. Näete siis? Teistel emadel pole isiklikku ilma. Emps naeratab meile nii armastavalt, nagu oleksime kutsikad, ja miski kisub mul rinnus kokku.
Varjan end luukide taha, sellal kui nemad põhjalikumalt arutavad, missugune kummitus emps ikkagi oleks. Kui emps sureks, siis päike kustuks. Punkt.
Selle asemel mõtlen ma tänasest.
Kuidas ma käisin ühe maali juurest teise juurde ja palusin neil mind nahka panna ja nad kõik panidki.
Kuidas ma tundsin end kogu selle aja oma nahas mugavalt, see ei vajunud pahkluude juures lonti ega pitsitanud pead pisikeseks.
Empsi trummeldus laual toob mind tagasi. “Noh, vaatame siis teie joonistusplokke,” ütleb ta põnevusega. Ma tegin neli pastelljoonistust, mis põhinevad põhikogul – üks Chagall, üks Franz Marc ja kaks Picassot. Valisin need, sest oli aru saada, et need maalid vahtisid mind sama pinevalt kui mina neid. Emps ütles, et me ei pea neid üks ühele kopeerima. Ma ei kopeerinud üldse. Raputasin originaalid oma peas segamini ja lasksin jälle välja, vajutades neile oma pitseri.
“Mina essana,” ütlen ma ja pistan ploki emale kätte. Jude’i seekordne silmapööritus on tubli 7,2 palli Richteri skaalal, mis paneb kogu hoone kõikuma. Mul on ükskõik, ma ei jõua oodata. Täna, kui ma joonistasin, juhtus midagi. Mul on tunne, et mu silmad vahetusid paremate vastu. Ma tahan, et emps märkaks seda.
Vaatan, kuidas ta plokki aeglaselt lehitseb, siis oma kaelas rippuvad vanaemalikud prillid ette paneb ja joonistused uuesti ja siis veel uuesti üle käib. Ühel hetkel vaatab ta mulle otsa, just nagu oleksin ma tähtmutiks muutunud, ja hakkab siis jälle otsast pihta.
Kõik need kohvikuhelid: hääled, espressomasina pahin, klaaside ja taldrikute kilksumine ja klõbin vaikivad, kui vaatan, kuidas empsi nimetissõrm igal leheküljel mõne osa kohal hõljub. Näen läbi ema silmade ja mida ma näen, on see: pildid on head. Mul tekib selline raketitõusu-tunne. Ma pääsen täiesti kindlalt CKK-sse! Ja mul on veel terve aasta aega, et selle nimel pingutada. Palusin juba kunstiõpetuse õpetajat härra Gradyt, et ta õpetaks mulle pärast kooli, kuidas õlivärve kokku segada, ja ta oli nõus. Kui mulle näib, et emps on lõpuks ometi valmis saanud, läheb ta esilehele ja hakkab jälle otsast peale. Ta ei suuda järele jätta! Tema nägu on tulvil õnne. Oh, mul hakkab pea ringi käima.
Kuni satun piiramisrõngasse. Jude’ist õhkub vaimset õhurünnakut. (Portree: “Kadedusest roheline”) Nahk: laimivärvi. Juuksed: kollakasrohelised. Silmad: metsarohelised. Jude kõige täiega: roheline, roheline, roheline. Vaatan, kuidas ta avab suhkrupakikese, kallab natuke lauale ja vajutab siis sõrmeotsatäie kristalle vastu oma joonistusploki kaant. Vanaema piiblist pärit pläma õnne kindlustamise kohta. Tunnen, kuidas mul sees keerama hakkab. Ma peaksin ploki ema käest juba ära kahmama, aga ma ei tee seda. Ei suuda.
Iga kord, kui vanaema S. Jude’ile ja mulle käe järgi ennustas, ütles ta, et meie käejoontes on nii palju armukadedust, et sellega saaks meie elu kümme korda ära rikkuda. Tean, et tal oli õigus. Iga kord, kui joonistan Jude’i ja iseennast läbipaistva nahaga, on meie kõhtudes alati lõgismaod. Minul ainult mõni. Jude’il oli neid viimasel korral seitseteist.
Lõpuks suleb ema mu ploki ja ulatab selle mulle tagasi. “Võistlused on tobedad,” teatab ta. “Veedame õige ees ootava aasta laupäevad kunsti nautides ja võtteid õppides. Kõlab hästi, lapsed?”
Ta ütleb seda veel enne, kui on Jude’i ploki üldse avanudki.
Emps võtab oma šokolaaditassi, aga ei joo. “Uskumatu,” ütleb ta ja vangutab aeglaselt pead. Kas ta on Jude’i kõige täiega unustanud? “Ma näen Chagalli arukust ja Gauguini värve, ent mõte tundub täiesti sinu oma olevat. Ja sa oled nii noor. See on erakordne, Noah. Lihtsalt erakordne.”
(Autoportree: “Poiss sukeldub valgusejärve”)
“Päriselt?” sosistan ma.
“Päriselt,” vastab ema tõsiselt. “Ma olen rabatud.” Midagi on tema näos teistmoodi – just nagu oleks selle keskel kardin avanenud. Vaatan vilksti Jude’i poole. Näen, et ta on oma sisesoppi tõmbunud, nagu mina hädaolukordades teen. Minu sees on selline pisike pugerik, kuhu keegi mingil juhul ei pääse. Mul polnud aimugi, et ka Jude’il on selline.
Emps ei pane tähele. Harilikult märkab ta kõike. Aga ta istub oma kohal ega märka midagi, just nagu näeks ta otse meie silme ees und.
Lõpuks ta virgub, aga on juba hilja. “Jude, kallike, vaatame nüüd sinu plokki ka, ma nii kibelen nägema, millega sina hakkama said.”
“Pole vaja,” vastab Jude natuke krabiseval häälel, plokk juba sügavale kotti topitud.
Me Jude’iga mängime palju eri mänge. Tema lemmik on “Kuidas sa eelistaksid surra?” (Jude: külmumine, mina: põlemine) ja “Uppumismäng”. Uppumismäng käib nii: kui emps ja paps oleksid uppumas, kelle me esimesena päästaksime? (Mina: empsi muidugi. Jude: oleneb tema tujust.) Ja siis on veel sama mängu teine variant: kui meie oleksime uppumas, siis kelle paps esimesena päästaks? (Jude’i.) Emps on meid kolmteist aastat kukalt kratsima pannud. Meil polnud õrna aimugi, kelle ta esimesena veest välja tiriks.
Kuni tänaseni.
Ja me mõlemad teame seda ilma teineteisele otsa vaatamata.