AINULT NOORTE HÄÄLES: Loe katkendit üllatusi täis fantaasiaseiklustest Septimus Heapi 6. raamatust "Pimedus"


AINULT NOORTE HÄÄLES: Loe katkendit üllatusi täis fantaasiaseiklustest Septimus Heapi 6. raamatust "Pimedus"
Foto: kirjastus Pegasus

Sarja 6. raamatus on Alther pagendatud, pimedusvaldus haarab endasse kogu Kindluse ja lahti pääseb pimeduslohe. Fantaasiaseiklus täis üllatusi, närvikõdi ja laginal naerma ajavaid hetki. Loe katkendit

ILLUSTRATSIOONIDE AUTOR MARK ZUG
INGLISE KEELEST TÕLKINUD EVE LAUR
Proloog

PAGENDAMINE

On pime ja tormine öö.
Mustad pilved ripuvad madalal Kindluse kohal, mattes Võluritorni tipus asuva kuldse püramiidi ähmasesse uttu. Kaugel allpool nihelevad magajad rahutult oma kodudes, kui kõuekõmin nende unedesse tungib ja laseb taevast neile õudusunenägusid kaela sadada.
Võluritorn kõrgub Kindluse katuste kohal nagu hiiglaslik piksevarras, purpursed ja indigo­­sinised wõlutuled mängivad Torni vikerkaarevärvides veik­­leva hõbesära ümber. Torni hämaralt valgustatud Suures saalis patrullib valves olev tormivõlur, kes kontrollib tormivarju ja hoiab silma peal labiilsel aknal, millel on kalduvus tormiga paanikasse sattuda. Valves olev tormivõlur on natuke närviline. Harilikult torm wõluväge ei mõjuta, aga kõik võlurid teavad lugu Ammusest Vägevast Välgulöögist, mis tõmbas Võluritorni korraks wõluväest tühjaks ja kõrvetas ebatavalise võluri korteri hullusti mustaks. Keegi ei taha, et see lugu korduks – kõige vähem veel valves olev tormivõlur.
Võluritorni tipus, esialgu veel mustaks kõrvetamata baldahhiinvoodis oigab Marcia Overstrand, kui tuttav luupainaja tema unenäkku tungib. Tornitipu kohal rebestab pilve vali pikseraksatus, mis säriseb mööda valves oleva tormivõluri kiiruga kokku võlutud piksevarrast maasse, tegemata vähimatki kahju. Marcia kargab istuli, tumedad lokid sassis, oma õudusunenäos kinni. Äkki lähevad tema rohelised silmad üllatusest pärani, kui üks purpurne kummitus läbi seina sööstab ja voodi kõrval libisedes pidama jääb.
“Alther!” ahhetab Marcia. “Mida sina siin teed?!”
Kõrget kasvu kummituse pikad valged juuksed on hobusesabasse kokku seotud ja tal on seljas vereplekiline ebatavalise võluri rüü. Ta on ähmi täis.
“Oi, seda ma ei salli kohe üldse!” lõõtsutab ta. “See läbistas mind. Välk nimelt.”

Seotud lood:

“Mul on väga kahju, Alther,” toriseb Marcia vastu, “aga ma ei näe põhjust, miks sa pidid tulema mind üles äratama ainult sellepärast, et seda mulle öelda. Sinul võib-olla ei ole vaja enam magada, aga minul on küll. Ja üleüldse, ise oled süüdi, kui tormiga väljas käid. Ma ei kujuta ette, miks sul seda üldse vaja oli – aah!”
Järgmine pikseraksatus valgustab Marcia magamistoa purpurset aknaklaasi ja lööb Altheri peaaegu läbipaistvaks.
“Ma ei olnud väljas lõbu pärast, Marcia, usu mind,” vastab Alther niisama turtsakalt. “Ma tulin sinu juurde. Sinu palvel.”
“Minu palvel?” kordab Marcia uimaselt. Ta näeb ikka veel poolenisti und Vangikongist Number Üks – seda luupainajat näeb ta iga kord, kui torm Võluritorni tipu ümber tantsu lööb.
“Sa palusid – või õigemini käskisid – mul Tertius Fume’i üles otsida ja sulle öelda, kui ma ta leian,” seletab Alther.
Marcia on korraga täiesti ärkvel. “Ahaa,” ütleb ta.
“Ahaa jah, Marcia.”
“Sa siis leidsid ta üles?”
Kummitus on endaga rahul. “Just,” kostab ta.
“Kust?”
“Mis sa ise arvad?”
Marcia viskab teki pealt, lipsab voodist välja ja tõmbab selga paksu villase hommikumantli – Võluritorni tipus on tuulise ilmaga külm. “Ah taevas hoidku, Alther!” kähvab ta, torgates jalga purpursed jänkusussid, mille Septimus talle sünnipäevaks kinkis. “Ma ju ei küsiks, kui ma teaksin.”
“Ta on Vangikongis Number Üks,” lausub Alther vaikselt.
Marcia istub äkitselt voodiveerele tagasi. “Ah nii,” ütleb ta, kui unenägu tal topeltkiirusega silme eest läbi käib. “Pärgel.”

Kümme minutit hiljem võib näha, kuidas kaks purpurrüüs kuju mööda Võluriteed edasi tõttavad. Mõlemad püüavad pääseda nõelterava vihma käest, mis neile tee peal vastu peksab, läbistades esimest kuju ja uputades tagumist. Äkki põikab esimene kuju väikesesse kõrvaltänavasse, järgneja tihedalt kannul. Kõrval­tänav on pime ja haiseb, kuid vähemalt kaitseb see neid peaaegu rõhtloodis piitsutava vihma eest.
“Oled sa kindel, et see on siin?” küsib Marcia üle õla kiigates. Talle kõrvaltänavad ei meeldi.
Alther aeglustab sammu ja kõnnib Marcia kõrval edasi. “Sa unustad,” ütleb ta naeratades, “et alles mõnda aega tagasi käisin ma siin üsna sageli.”
Marcia judiseb. Ta teab, et just Altheri ustavad külaskäigud hoidsid teda Vangikongis elus.
Alther on peatunud musta telliskivikoonuse ees, mis näeb välja samasugune nagu paljud tühjalt seisvad türmid, mida siin-seal Kindluses ikka veel leida võib. Marcia astub natuke tõrksalt kummituse juurde, suu kuiv ja süda paha. Just siit tema õudus­unenägu alati algabki.
Mõttesse vajunult ootab Marcia, et Alther teeks lahti väikese roosteplekilise raudukse. Kummitus heidab talle küsiva pilgu. “Ei saa, Marcia,” ütleb ta.
“Mh?”
“Tahaks küll,” lausub Alther kahetsevalt, “aga paraku pead sa ise ukse lahti tegema.”
Marcia tuleb mõistusele. “Vabandust, Alther!” Ta võtab oma ebatavalise võluri vöölt Kindluse universaalvõtme. Neid võtmeid on valmistatud ainult kolm tükki ja kaks neist on Marcia käes, üks tema enda kui ebatavalise võluri omanduses ja teine Jenna Heapi jaoks, selleks ajaks, kui too ükskord kuningannaks saab. Kolmas võti on kaduma läinud.
Marcia hoiab tahtepingutusega kätt otse, lükkab raudvõtme lukuauku ja keerab. Uks vajub kriiksatades lahti ja see toob talle silmapilk meelde tolle hirmsa lumise öö, kui valvurite kamp ta uksest sisse viskas ja ta käkaskaela pimedusse kukkus.
Kõrvaltänavale tungib roiskuva liha ja kõrbenud kõrvitsa jäle lehk, kohalik uudishimulike kasside kolmik kräunatab ja pageb kodu poole. Marcia tahaks sedasama teha. Ta näperdab närviliselt lasuriitamuletti – tema kui ebatavalise võluri sümbolit ja väeallikat –, mis ripub tal kaelas ja on tema kergenduseks täiesti olemas – erinevalt eelmisest korrast, kui ta siit uksest sisse
visati.
Marcia julgus tuleb tagasi. “Nii, Alther,” ütleb ta. “Lähme toome ta ära.”
Alther muigab, nähes kergendusega, et Marcia on jälle oma sõiduvees. “Tule minu järel,” ütleb ta.
Vangikong Number Üks on sügav pime korsten, mille ülemises pooles on siseseina külge kinnitatud pikk redel. Alumine pool on ilma redelita ning selle põhjas on paks kontide ja läga kiht. Altheri purpurne kogu hõljub piki redelit alla, ent Marcia toetab ettevaatlikult – väga ettevaatlikult – jala igale redelipulgale, pomisedes enda ette kahjustamatusloitsu, ning hoiab ümbritse ja kaitse kasutusvalmis nii enda kui ka Altheri jaoks – sest isegi kummitused ei jää puutumata pimeduskeeristest, mis tuiskavad ringi Vangikongi Number Üks põhjas.
Aegamisi laskuvad kogud Vangikongi tihkesse haisvasse pimedusse. Nad laskuvad palju sügavamale, kui Marcia oskas oodata. Alther oli talle kinnitanud, et otsitav “luusib päris tipus ringi, Marcia. Seal pole midagi karta”.
Aga Marcia kardab. Ta hakkab kahtlustama, et see on lõks. “Kus ta siis on?” küsib ta sosinal.
Tema küsimusele vastab sügav õõnes naer, mille peale Marcia äärepealt redelist lahti laseb.
“Seal ta ongi!” ütleb Alther. “Vaata, seal all.” Ta osutab kitsasse sügavikku ning kaugel allpool näebki Marcia, kuidas Tertius Fume’i kitsenägu neile vastu jõllitab ja pimeduses juberoheliselt helendab. “Sa näed teda, sa saad siitsamast pagendada,” ütleb Alther, võttes oma endise õpilasega rääkides jälle õpetaja hoiaku. “Korsten kontsentreerib pagenduse.”
“Ma tean,” kostab Marcia nipsakalt. “Palun ole tasa, Alther!” Ta hakkab lausuma sõnu, mida kõik kummitused kardavad – sõnu, mis saadavad nad igaveseks Pimeduskodadesse.
“Mina, Marcia Overstrand…”
Tertius Fume’i rohekas kogu hakkab korstna põhjast üles nende poole kerkima. “Ma hoiatan teid, Marcia Overstrand – lõpetage otsekohe pagendamine!” Kummituse käre hääl kajab kõikjal nende ümber.
Tertius Fume ajab Marciale kananaha ihule, aga võlur ei lase end eksitada. Ta loitsib edasi, nõidus peab kestma täpselt ühe minuti ning see tuleb sooritada ilma katkestuste, korduste ja kõrvalekalleteta. Marcia teab, et isegi kõige väiksema eksimuse korral peab ta otsast pihta hakkama.
Seda teab ka Tertius Fume. Ta tuleb ikka lähemale, kõndides mööda seina üles nagu ämblik, pildudes solvanguid, vastuloitse ja veidraid laulukatkeid, et Marciat segada.
Ent Marcia ei lase end häirida. Ta jätkab jonnakalt, tõrjudes kummituse peast välja. Aga kui ta alustab pagendamise viimaseid ridu – “nüüd su maine lõpp on käes, ei sa enam päikest näe” – märkab Marcia silmanurgast, kuidas Tertius Fume’i vaim aina lähemale jõuab. Temast käib läbi muresööst – mida too õige teeb? Marcia jõuab viimase reani. Kummitus on temast ja Altherist vaid mõne tolli kaugusel. Fume vaatab üles – erutatult, peaaegu vaimustunult.
Marcia lõpetab nõiduse kardetud sõnadega: “Wõlukunsti väega sind ma Pimeduskodadesse…”
Kui Marcia jõuab kõige viimase sõnani, sirutab Tertius Fume käe Altheri poole ja seguneb tema suure varbaga. Alther põrkab tema puudutuse peale tagasi, aga liiga hilja.
“Pagendan!”
Äkki on Marcia Vangikongi Number Üks korstnas üksi. Tema õudusunenägu on täide läinud. “Alther!” karjatab ta. “Alther, kus sa oled?”
Vastust ei tule. Alther on pagendatud.

1

KÜLASKÄIK


Lucy Gringe leidis koiduaegsel Sadama pargasel endale viimase vaba koha. Ta puges tigedat kana kaenlas hoidva noore mehe ja villases keebis kõhna väsinud naise vahele. Naine – kellel olid hirmutavalt läbitungivad sinised silmad – heitis Lucyle kiire pilgu ja pööras siis pea ära. Lucy lasi kotil jalge ette maha kukkuda, et oma koht ära märkida; tal ­polnud­ mõtteski terve tee Kindluseni püsti seista. Võtku too sinisilmne naine heaga koomale. Lucy keeras ringi ja vaatas tagasi kai poole. Ta nägi kaiserval Simon Heapi üksildast norgus kogu ja läkitas noormehele põgusa naeratuse.
Oli kõlekülm hommik, taevast ähvardas lund tulla. Simon lõdises ja üritas vastu naeratada. Ta tõstis häält, et see kostaks üle tümpsude ja kolksude, kui mehed pargase purjega askeldasid. “Hoia ennast, Lu!”
“Sina ka!” vastas Lucy, nügides kana küünarnukiga eest ära. “Ma tulen kohe pärast pikimat ööd tagasi. Ausõna!”
Simon noogutas. “On sul mu kirjad kaasas?” hõikas ta.
“Muidugi on,” vastas Lucy. “Kui palju?” See küsimus oli mõeldud pargasepoisile, kes kogus sõiduraha.
“Kuus penni, nupsu.”
“Ma pole sulle mingi nupsu!” lõi Lucy lõkkele. Ta sobras kukrus ja pistis poisi õieli pihku laia valiku vaskmünte. “Selle raha eest võiks ma endale isikliku paadi osta,” mainis ta.
Poiss kehitas õlgu. Ta andis neiule pileti ja astus edasi tema kõrval seisva pikast teest määrdunud riietega naise juurde, kes oli Lucy meelest äsja Sadamasse saabunud võõras. Naine andis pargasepoisile suure hõbemündi – poolekroonise – ja ootas kannatlikult, kuni poiss vahetusrahaga jändas. Kui naine poissi viisakalt tänas, märkas Lucy, et võõral oli kummaline aktsent, mis justkui meenutas kedagi, aga neiule ei tulnud pähe, keda nimelt. Lucyl oli nii külm, et talle ei tulnud üldse midagi meelde – ja ühtlasi oli ta liiga ärevil. Ta polnud ammu kodus käinud ja nüüd, kus ta istus Kindluse poole suunduvas laevas, ajas kojuminek talle natuke hirmu peale. Ta ei olnud kindel, kuidas teda vastu võetakse. Ja ta ei oleks tahtnud Simonit maha jätta.
Sadama pargas läks liikvele. Kaks dokitöölist lükkasid pika kitsa laeva kaldast lahti ja pargasepoiss heiskas kulunud punase purje. Lucy viipas Simonile kurblikult, pargas eemaldus kaist ja suundus tõusuvette, mis kiiresti mööda jõe keskosa edasi liikus. Iga natukese aja tagant heitis Lucy pilgu selja taha ja nägi, kuidas Simoni üksildane kogu ikka veel kai peal seisis, pikad heledad juuksed tuules lehvimas, pleekinud villane keep selja taga laperdamas nagu ööliblika tiivad.
Simon vaatas Sadama pargasele järele, kuni see kadus Marrami raba ääres jõe kohal hõljuvasse madalasse uttu. Kui pargas viimaks silmist kadus, trampis noormees sooja saamiseks jalgu ja suundus siis tänavate rägastikku, mis viis ta tollimaja pööningul asuvasse ärklituppa.

Tollimaja trepist üles jõudnud, lükkas Simon kulunud toaukse lahti ja astus üle läve. Krõbe külm tungis talle vastu säärase jõuga, et lõi tal hinge kinni. Ta sai kohe aru, et midagi on viltu –
tema pööningukambris oli küll alati kõle, aga mitte nii kõle. See oli pimeduskülm. Uks lajatas tema selja taga kinni ja Simon kuulis justkui pika sügava tunneli lõpust, kuidas uks riivi läks ja ta omaenda tuppa vangistas. Süda peksmas, sundis Simon end pilku tõstma. Ta oli otsustanud, et ei kasuta enam kunagi oma vanu pimedusoskusi, kuid korra juba omandatud, r­­­aken­­dusid mõned oskused automaatselt – ja üks neist oli võime näha pimeduses. Kui tavalisel inimesel on õnnetus olendit näha, siis näeb ta enamasti ainult värelevaid varje ja aimamisi midagi kõdunevat, ent erinevalt tavalistest inimestest nägi Simon ­olendit kogu tema hiilguses, kui too tema kitsal voodil istus ja teda raskete laugude alt jälgis. See ajas noormehel südame pahaks.
“Tere tulemast!” Olendi madal ähvardav hääl kõmises üle toa ja ajas Simoni selja kananahale.
“K-ke…” kogeles Simon.
Rahulolevalt märkas olend Simoni tumerohelistes silmades õudust. Ta tõstis pika peenikese jala üle põlve ja hakkas oma kooruvat sõrme närima, jõllitades samal ajal kurjakuulutaval pilgul Simonit.
Alles mõne aja eest poleks olendi pilk Simonile midagi lugenud; kui ta Kõlumaal vaatlusjaamas elas, vahtis ta mõnikord ajaviiteks tõtt olenditega, keda ta juhtumisi kutsunud oli. Aga nüüd ei suutnud Simon heita pilkugi sellele kõdunevale räbala- ja kondipuntrale, kes tema voodil istus, rääkimata talle silma vaatamisest.
Olend märkas Simoni vastumeelsust ja sülitas mustaks tõmbunud küüne põrandale. Simonil käis korraks peast läbi küsimus, mida Lucy arvaks, kui ta põrandalt niisuguse asja leiaks, ja Lucy peale mõtlemine andis talle piisavalt julgust, et suu lahti teha.
“Mi-mida sa tahad?” küsis ta sosinal.
“Sind,” kostis olendi õõnes hääl.
“M-mind?”
Olend silmitses Simonit põlglikult. “S-sind,” irvitas ta.
“Miks?”
“Ma tulin sind ära tooma. Nagu sinu lepingus kirjas on.”
“Lepingus… mis lepingus?”
“Selles, mille sa sõlmisid meie kadunud isandaga. Sa oled endiselt seotud.”
“Mida?! Aga… aga ta on ju surnud. DomDaniel on sur­­nud.”
“Kahe näoga sõrmuse valdaja ei ole surnud,” leelutas olend.
Simon, kelle meelest sai kahe näoga sõrmuse valdaja olla vaid DomDaniel – nagu olend oli arvanudki –, tardus õudusest. “DomDaniel ei ole surnud?”
Olend ei vastanud Simoni küsimusele, ta kordas lihtsalt talle antud juhtnööre. “Kahe näoga sõrmuse valdaja nõuab sinu kohalolekut. Sul tuleb viivitamatult tema juurde ilmuda.”
Simon oli nii vapustatud, et ei suutnud paigast liikuda. Kõik tema katsed pimedus maha jätta ja koos Lucyga uut elu alustada tundusid korraga asjatud. Ta pani pea käte vahele, mõeldes, kuidas ta sai ometi nii loll olla ja arvata, nagu oleks tal võimalik pimeduse eest põgeneda. Põrandalaua kriiksatuse peale tõstis mees pea. Simon nägi, kuidas olend tema poole tuleb, luised käed välja sirutatud.
Simon kargas püsti. Teda ei huvitanud, mis edasi saab, aga pimeduse juurde ta tagasi minna ei kavatsenud. Ta tormas ukse juurde ja tiris riivi, kuid see ei nihkunud paigast. Olend oli nüüd otse tema selja taga, nii lähedal, et Simon haistis roisulehka ja tundis selle kibedat maitset oma keelel. Ta heitis pilgu akna poole. Alla oli pikk maa.
Mõtted peas tormlemas, taganes Simon akna poole. Kui ta alla hüppaks, siis maanduks ta ehk kaks korrust madalamal rõdu peal. Võib-olla saaks ta vihmaveetorust kinni haarata. Või ennast üles katusele vinnata.
Olend silmitses teda halvakspanuga. “Õpipoiss, sa tuled minuga kaasa. Või pean ma sind ära tooma?” Tema ähvardav hääl täitis kogu madala laega toa.
Simon otsustas vihmaveetoru kasuks. Ta lõi akna lahti, ronis poolest kerest saadik välja ja haaras kinni jämedast mustast torust, mis viis mööda tollimaja tagaseina alla. Tema kannult kostis vihaulg, ja kui Simon tahtis jalgu üle aknalaua tõsta, tajus ta vastupandamatut jõudu, mis teda tuppa tagasi tiris – olend oli talle äratoomisloitsu peale pannud.
Kuigi Simon teadis, et äratoomisloitsule pole võimalik vastu hakata, rippus ta meeleheitlikult toru küljes, samal ajal kui teda tiriti jalust nii kõvasti, et ta tundis ennast köieveoköiena. Äkitselt andis vihmaveetoru paksu musta värvikihi all pesitsev roostes metall järele ja Simon paiskus kõige toruga tükkis tuppa tagasi. Ta prantsatas vastu olendi luidrat – ja samas ka jälgilt pehmet – keha ning kukkus põrandale. Simon lamas liikumisvõimetuna maas ja vaatas üles.
Olend muigas talle vastu. “Sa järgned mulle,” leelutas ta.
Simon tõmmati püsti nagu katkine nukk. Ta vaarus toast välja ja kolistas nagu masinavärk mööda pikka kitsast treppi alla. Olend liugles tema ees. Kui nad välja kai äärde jõudsid, muutus olend vaevu nähtavaks varjuks, nii et kui Maureen Sadama Ja Doki pirukapoes aknaluuke lahti tegi ja korraks pilgu tõstis, nägi ta vaid Simonit, kes kõndis kangetel jalgadel üle kai hämara Vööri tänava poole. Maureen pühkis käega üle silmade. Ju vist on tolmu silma läinud, mõtles ta – Simoni ümber paistis kõik kuidagi veidralt hägune. Maureen lehvitas rõõmsalt, aga Simon ei viibanud vastu. Neiu naeratas ja pani viimase luugi haaki. See Simon oli üks imelik vennike. Alati oli ta ninapidi mõnes wõlukunstiraamatus või oli tal mõni loits käsil.
“Pirukad saavad kümne minuti pärast valmis. Ma panen sulle ka kõrvale, aedvilja ja peekoni oma!” hõikas ta, kuid Simon oli juba kuhugi kõrvaltänavasse kadunud ja Maureen nägi jälle selgesti kogu tühja kaipealset.

Kui kedagi ära tuuakse, siis ei ole tal senikaua peatust ega puhkust ega hingetõmbamist, kuni ta on jõudnud kohta, kuhu teda tuuakse. Terve päeva ja pool ööd kahlas Simon läbi soo, ronis läbi hekkide ja komberdas mööda kiviseid teeradu. Vihm leotas ta läbi, tuul tuuseldas teda, lumesagarad külmutasid jäässe, kuid tema ei saanud mingil tingimusel peatuda. Ta läks järelejätmatult edasi, kuni ujus viimaks järgmise päeva külmal hallil koidu ajal üle jääkülma jõe, vinnas end kaldale, vaarus üle varase hommikukaste ja ronis mööda luuderohtu kasvanud pudedat müüri üles. Müüriharjale jõudnud, tõmmati ta pööninguaknast sisse ja küüditi akendeta tuppa. Kui uks oli tema selja taga riivi pandud ja ta oli üksi paljale põrandale lamama jäetud, ei teadnud Simon enam, kus – või kes – ta on, ega hoolinudki sellest.