24. jaanuar

Jamaical Port Antonios. Öösel puhus hästi, jõudsime 6 kuus tundi eeldatust varem kohale.

25. jaanuar

Port Antonio sadam on kena pesake valgetele jahituristidele. Halli peaga vanem valge mees, harbourmaster (sadamakapten), kõneleb inglise keelt valjult ja koolitatud häälel. Arvatavasti endine õpetaja. Selline inimene, kellel on pikk kannatus. Härra teatab, et selles linnakeses on madalaim kuritegevuse tase kogu Jamaical. Tore! Väike jalutusretk linnakeses väljaspool tarastatud ja valvatud jahtklubi sunnib selles kahtlema. Ainult rõõmsavärvilistes vormides koolilapsed tunduvad usaldusväärsed. Musti leidub tänavatel kahesuguseid, ühed on neegrid nagu ikka, teised on vist mingid väljavalitud. Kõnnivad mõõdukal sammul (kui kõnnivad, enamasti vedelevad teeservas ning majaesisel), pea kuklas, lõug püsti, pilk targalt kaugusesse suunatud. Rastaman’id. Tohutut pulstunud juuksepahmakat hoiab pea otsas koos hiigelmüts, kirev, tihti Jamaica rahvusvärvides heegeldatud kott. Ka habe tundub auasi olema. Sihvakad ja pikad, enamasti keskealised või vanemad, liiguvad nad põlvede jõnksudes ülejäänud massi seas nagu mingid trollid.

On tööpäeva lõpp. Liiga palju inimesi nii väikese alevi kohta. Valged, keda juhtud tänaval silmama, on kõik juba tuttavad sadamaterritooriumilt. Ei pea olema kuigi tundlik olend, et mõista – sa pole siinkandis teretulnud. Kaupluses või baaris võetakse su raha ja ulatatakse kaup vastu, põlgusevõru ümber suu. Rastaman’id reageerivad pildistamisele ning filmimisele kõige ägedamalt. Pistavad karjuma ja sajatama nõnda, et kogu uulits kajab, või põgenevad keskmist sõrme viibutades. „Fuck you, white! What you think I am, a muppet show?”(„Persse käi, valge! Mis sa arvad, et oled nukuteatris või?“) Kui rastaman kerjab ja sa raha ei anna, saad needust kuulda. Tööd nad üldiselt ei tee, kui ehk, siis müüvad käe pealt miskit pudi-padi. Nägin ka paarikest – rastaman ja rastawoman.

Nad paistsid erandid olema, väljusid autost ja suundusid ühe eramu poole – enamasti elab see rahvas linnaservas ning peavarjuks piisab neile kanakuudisuurusest kirevast kioskist. Hääleaparaat on neil tontidel geneetiliselt iseäralik. Häälikud moodustuvad kurgupõhjas nagu neegritelgi, aga sellele lisandub veel kõva ragin ja pingutusest põhjustatud katkev kähin. Ka noored mustad pressivad endast sõnu välja ehmatava rögina saatel. Pargis harjutas grupp umbes kolmeteistaastasi koolitüdrukuid kisakoori kava. Tavaline teismeliste kilkamine, aga kui õpetaja pausi tegi, hakkasid nad tavatoonil omavahel vestlema. Vanemad lugejad mäletavad kindlasti Leonid Brežnevi häält. Vaat, midagi taolist, Brežnevi mõmina ja kotiku möirge segu. Ühejalgse rastaman’i Big Joega vesteldes sain tema kõne foneetilist iseärasust põhjalikumalt uurida. Järeldus – keel on liiga suur ja vedel, suu on keelt täis.

Rastaman'ide pea on kuklas ning lõug tähtsalt püsti sellepärast, et juuksekuhil koos päratu mütsiga on lihtsalt nõnda raske. Rögisev-kraaksuva kõne põhjustab aga pidev kanepi suitsetamine, mis kuulub nende dieedi hulka.

26. jaanuar

Kingston. 80 km autosõit risti üle Jamaica. Saar on väga lopsaka loodusega. Kõik mäeküljed ja ka tipud on rohelise taimestikuga kaetud. Eriti mahlased ja ilusad paistavad ülaltvaates orud. Kuivi, kõrbenud alasid ei silmagi. Metsas laulavad linnud. Kuulsime neid õieti juba Port Antonios, kui kuked oma hommikuse lärmi lõpetasid. Pealinn on servades kaunis sarnane mõne tagasihoidlikuma Ameerika asundusega. Tõeline rajurokk algab aga nn dowtown’is. Parkisime masina kellatorni lähedale (kes Kingstoni tunnevad). Hetke pärast mõistsime, et oleme ainsad valged ümbruskonnas. Nüüd ma tean, mis tunne on neegril Lõuna-Eesti linnakeses patseerida. Üsna mitme kvartali kohta, mis me kolme tunniga läbi jalutasime, ei näinud ma ühtegi kahvatut olendit. „Valge!!! Ou, valge, kuule! Mis toimub? Vaadake, valged lähevad! Anna mulle natuke raha, mul on kõht tühi! Sa oled Jamaical, valge! Jamaical sa pead midagi andma, saad aru! See on Jamaica siin! See sinu pikajuukseline sõber on ülbe! Miks ta minuga niimoodi käitub, ah? Mis ta arvab endast, ah? Mis, ta’i räägi inglise keelt vä? Vasta, kui ma sult küsin! Näita dokumente, kui sa filmid siin oma kuradi suure kaameraga! Kuradi valged!”

Kogu linnakeskkond on üks suur turg, kõik inimesed müüvad midagi, kes toiduaineid, kes majapidamiskaupu. Viimast kraami on eriti ohtralt, Hiina päritolu valdavalt kasutu sodi, kõigil müüjatel ühed ja samad artiklid. Kaltse ning pastlaid on vast veelgi enam. Turul hoiavad silma peal kiivri ja kaitsmetega varustet kahe meetri pikkused robotisarnased automaaturid. Sooja ligi 40 kraadi. Pask niriseb rentslit mööda mere poole. Olustik nagu ulmefilmis, mis kujutab elu pärast… Kingstoniks nimetatakse ka kaatrite ning jahtide põhja all olevaid keermega korke, et räpane pilsivesi välja niriseks, kui alus kuivale tõstetakse. Kingston ongi maailma põhjaklapp, nagu keegi ühes kommentaariumis tabavalt märkis.

Tulime põhiliselt selleks, et külastada Bob Marley muuseumi. Pagana kallis muuseum! Filmida ja pildistada tohib ainult hoovi ekspositsiooni. Hoone ise koos siseruumidega kuulub autorikaitse alla, seletati mulle. Maru mees, head laulud! Paadunud rastafar. Ei sigarette, ei alkoholi, õli, piima, kohvi, soola ega suhkrut, aina kanep ja puuviljakokteilid. Kanepit (giidi sõnul: Bob’s favourite item) kasvatas mees sealsamas villaesisel väljakul katselapil. Kui ta koos pillimeestest sõpradega hoovis piisavalt jalgpalli oli tagunud, tõmmati ennast pilve ning kukuti naabrite vihastamiseks trumme põristama ja laulujoru ajama. Kui lugu sündis, kobiti majja ning salvestati see sealsamas kodustuudios. Praegugi töllas muuseumiterritooriumil hulganisti mingeid pilves tonte, plärud suus. Küsisin giidi käest vaikselt, kes need suurepärased isikud on, kas elav ekspositsioon. Ta sosistas, et need on Bobi poja sõbrad. Külastuse lõpuks näidati lühikest dokfilmi sellest pooljumalast, kes sündis aastal 1945 ja suri 36-aastaselt nahavähki. Tema suust jäid kõlama kaks lauset: “I have no education, I have inspiration!”(„Mul pole haridust, mul on inspiratsioon“) ja „I live here, inside my head.”(„Ma elan siin, oma pea sees.“)

28. jaanuari veetsime ankru peal väikeses lahesopis, mis on palistatud hüljatud puhkekodude ning villadega. Võib oletada, et millalgi on siitkandist läbi tuisanud kinnisvaraarendusbuum. Nüüd pole hooneid kellelegi müüa ega kellegagi täita. Rikkad mustad ja valged residendid ongi koondunud saare põhjakaldale. Sellest siis need head teed ning enam-vähem puhas keskkond. Lõunakallas ja idatipp meenutavad Aafrika olustikku, põhjakalda mäeveerud on kaetud pirakate villadega.

29. jaanuar

Ocho Riose nimeline linnake on spetsialiseerunud kruiisilaevade vastuvõtmisele, valgete tuhajuhanite kiirele ning põhjalikule lüpsmisele. Jaan on siin varem käinud ja me mõtlesime kindla peale välja minna: sõit bambusparvel madalal kiirevoolulisel põlispuude ja liaanidega varjatud jõel. Kohe jahtsadama värava taga haakis meid konksu otsa Andjou (loe: andžuu) nimeline myfriend, mikrobussi juht ja omanik. Kui parvesõit lõppes, ei lasknud ta meid enam niisama minema, vaid luges meile täpselt ette, mis me järgmiseks ette võtame. Valisime Bob Marley mausoleumi külastuse, mis on järjekordne Bob’i-nimeline rahaveski, seekord kõrgel mägedes. Seal puhkab (kui ikka puhkab) selle pooljumala maine kest. Küla on parasjagu nii kõrgel, et jääb pilve sisse. Päikesevalgus jaotub tänu sudule ühtlaselt kõikjale. Paistab, justkui varje polekski. Kõik need külad ja karjamaad mäenõlvadel, põllud ning palmisalud, neegrid palli mängimas ja majaesistel istumas, tossavad lõkked, lapsed lohesid lennutamas, kanepiplärudega rastaman’id teeäärsetes kõrtsilobudikes, hämarad vihmametsad jne omandavad selles valguses eeterliku, ebamaiselt lummava kuju. Nagu veider uni. Kuigi sa näed kõike oma silmadega, on seda ikkagi raske uskuda. Siinsamas käänulisel teelõigul on filmitud halenaljakas Ameerika linateos Jamaica bobisõitjatest.

Mausoleum kujutab endast kõrge aia ja tugeva väravaga muust ilmast eraldet tsitadelli. Turvamehed avavad selle ainult hetkeks, kui me sisse sõidame. Käratsedes ning kätega vastu raudeesriiet kõmmides jäävad tondid, kes meie bussi saabumist liiga hilja märkasid, piirde taha. Müüri sees on 30 x 30 cm avaus, kust nad ennast nüüd poolest kerest sisse topivad ja ahastavalt karjudes meile oma kaupa pakuvad. Kaubaks on mõistagi Bob’s favourite item (kanep), kas kilekottides või juba valmis plärudena. Myfriend suundubki tingima, aga põrkab tagasi – liiga pealetükkiv kamp, isegi temasuguse ärihai jaoks. Piletimüüjast rastaman’i värvilise heegeldatud kotiga pea on letile külili vajunud, jalgevahel siblib kukk. Papagoid naksutavad puuris. Raske ohkega tõstab ta oma kivistunud näo ja müüb kaks piletit. Pea vajub tagasi. Rastaman’ist giid on samuti n-ö kivis(inglise keeles stoned). Ta ei tee ühtegi üleliigset liigutust, ei lausu üleliigseid sõnu. Kõnnib ettevaatlikult, kartes justkui kosmosesse kukkuda. Küsin, kas filmida tohib. Ta osutab vaikides karmilt keelavatele siltidele. Myfriend Andjou ajab aga asja jutti ning 20-dollariline rahatäht tühistab keelu. Pikast trepist üles sammudes näeme kaht tillukest pühamut, mis on ehitatud Bobi vanavanemate kunagisele majaasemele. Ühe sees valgest marmorist sarkofaag Bobi emaga, teises kahekohaline hoidla pühitsetule endale ning tema poolvennale. Sisenemisel juhitakse meie tähelepanu veel kord pildistamise ning filmimise keelule ja kästakse jalanõud ära võtta. Huvitav, milline summa nüüd keelud maha võtaks? Pühakojast väljunud, oleme vaiksed ja kühmus.

Giidil hakkab parem: „Bob was half black and half white, you know! Capuccino! Hö-höh…” („Bob oli segavereline, pool musta ja pool valget! Capuccino!“) And now it is time to give something to your tourguide! For he can feel himself good!”(„Ja nüüd on aeg anda midagi oma ekskursioonijuhile! Et ta võiks ennast hästi tunda.“)

Annan 10 tuhmrohelist. Ilmne pettumus.

„Aga te saite filmida ja pildistada. Seda ei lubata kellelegi!”

Veel 10. Troll loivab nohisedes minema. Väravate taga kaupleb myfriend favourite item’i müüjatega ägedalt kisendades viis minutit.

„Yah, man!” (loe: jaa, männ) on põhiargument, millega müüjad oma kraami tutvustavad.

Yah, man! See positiivne slogan sobib Jamaical iga lause lõppu. Viimaks kihutab myfriend, testkõhvidest ilmselgelt pilves, sajatuste saatel kummivilinal minema. Ei olnud yah – liiga kallis...