Ajasin kogemata tüdruksõbra sõbranna aluspüksid endale jalga ja koperdasin nendega neiu ees ninali
Ka hommikul polnud midagi jalga panna, sest ei taibanud sooja sauna pesu kuivama panna. Tüdruksõber, kes kiirustas poodi, ütles: "Vaata sealt kummutist, seal on igasuguseid pükse, vanad ja räbalad, aga kõik on puhtad." Ja läinud ta oligi.
Ei olnudki nii räbalad need püksid seal kapis sugugi, sest päris esimesed, mis silma hakkasid, olid päris korralikud, sellised spordipüksid rohkem, helesinised, millega kannatab ka rahva ette minna, häbeneda pole midagi. "Karin, oled sa siin?" kuulsin kellegi häält esikus ja tundsin ära pruudi sõbranna - sama kena tüdruk, kes meil eile külas käis, Kristi nimi.
Olin pükste jalga ajamist lõpetamas ja kiirustasin külalisele vastu, aga liialt kiirustasin, sest ukseavas koperdasin piida otsa ja lõpuks ka kukkusin - otse Kristi ette. Poole koperdamise ajal kuulsin, kuidas Kristi ütles: "Ei, muud pole midagi, tahtsin Karinilt küsida, ega ta mu pükse pole näinud?" Teha polnud midagi, tegu oli tehtud: olin käpuli põrandal, Kristi ees ja tema püksid jalas. Paistis, et selline asjade käik oli tüdrukule liig, ta vajus näost ära, punastas ja läks sõnagi lausumata lihtsalt minema. Ka uks paukus, st. et asi oli tema jaoks naljast kaugel.
Kus mina pidin teadma, et need püksid olin Kristi omad?! Need polnud sellised "kohe näha, et naiste omad". Ka minu tüdruk oli "pea laiali otsas", sest tõstis need külmalt voodi servalt kappi ja soovitas veel soojalt sealt võtta ja jalga ajada. Seletamist oli palju, sest Kristi ei olnud nii rõõmus, kui minu tüdruk Karin, kes naeris tõesti kõht kõveras ja pisarad voolamas. Kristi oli hiljuti kokku puutunud keskealise "härrasmehega", kes pesunöörilt tema pesu varastas ja neid salaja kandis..., tegemist oli ikka vaimse "kiiksuga". Läks kaua aega, kuni tüdruk maha rahunes ja uskuma jäi, et mina pole selline ja see kõik oli piinlik-õnnetu juhus. Samas ma ei saa kunagi teada, mida ta tegelikult minust arvas.
