"Püüdsin võimalikult aus olla, kuid ei tahtnud kellelegi haiget teha. Kõike siin loomulikult pole, kas ei tahtnud või ei mahtunud," ütleb raamatu kaasautor, Eesti ajalukku läinud isamaalaulude sõnade autor Jüri Leesment.

Kolmandas klassis leidis Jüri sõbra kogu eluks. Tema nimi oli Alo Mattiisen. Kuigi nad olid veidi erinevates kampades. Jüri oli pahade hulgas ja Alo heade hulgas.

"Tegelikult olime loomult väga erinevad. Kui tulin Jõgevale teise klassi, mäletan üht hästi pikka, suurte kõrvadega, endassetõmbunud ja veidi kummalist poissi, kes õppis hästi ja pahandusi ei teinud," jätkab Jüri Leesment.

"Ükskord aga hakkasime rääkima ja kolmandasse klassi läksime juba kindla teadmisega, et meist saavad pinginaabrid. Nii jäigi. Tundides lobisesime pidevalt, nii et meid pandi korduvalt lahku istuma. Kuid kuidagi õnnestus ikka uuesti ühte pinki kolida. Rääkisime kõigest – olevikust ja tulevikust, endast ja Eestist, spordist ja poliitikast. Tulevikuplaanid muidugi aastatega muutusid. Mäletan, et viiendas klassis tahtis Alo saada astronoomiks ja mina laevakapteniks," meenutab RAAMATUS Jüri Leesment.

"Alo Mattiisen ja Jüri Leesment on laulva revolutsiooni kangelased. Nad tulid Jõgevalt. Nad tegid koos viis laulu, mis muutsid maailma. Nad olid nagu sukk ja saabas, kõige mõjusamad omavahelises sünergias ja koostöös. Teleekraanil esimese kuulsuse omandanud Alo paistis rohkem välja, teenides juba eluajal tiitli Surematu, aga Jüri jäi peitu. Meelega, nähes kogu seda liigset tähelepanu pealt. Midagi on mõlema mehe elus sarnast," märgib raamatu kaasautor Paavo Kangur.

22. aprillil oleks Alo Mattiisen saanud 59. aastaseks.