Algav sügis toob kaasa annuse ootusärevust ja tibake teadmatust

Algkooli, põhikooli või gümnaasiumiõpilased juba räägivad ootusärevuses, et ilmad on külmemad, sügis hakkab saabuma, koolimineku lilled hakkavad õitsema ja tuleb taas mõelda pingelisele ja väsitavale kooliaastale.

Lõpetasin juunis väikelinna gümnaasiumi, kuhu läksin kümnendasse klassi.

Meid oli klassis 21. Iga hommik algas matemaatika tunniga, koolis naeratasid vastu särasilmsed ja lõbusad lapsed, õpetajad tundsid huvi meie klassi tegemiste ja saavutuste üle, kooli juhtkond teadis iga meie klassi õpilast väga hästi ning lahendas kõik probleemid, mis ühel gümnasistil olla võisid.

Mind valdavad kooli minekuga segased tunded. Kuna elan maal, siis tulevast kooliteed pean alustama suures linnas. Terve suvi on minult küsitud- kas lähed ülikooli, missugust eriala õppima, kuhu elama?

Minul oli väga raske otsustada, kuhu linna ja missugusesse ülikooli õppima minna. Kandideerimiseks oli lühike aeg ning sissesaamine sõltus enamasti vaid riigieksamite tulemustest. Kuna gümnaasiumi lõpetamiseks pidi juba jaanuaris oma riigieksamid ära valima, siis oli olukord raske. Ma ei teadnud siis veel, mida ma sügisest õppida tahan ja mis riigieksameid vaja läheb. Selle tõttu ei saanud kandideerida ehk ka oma lemmikerialale.

Sügisest olen tudeng Tartus. Kõik on uus. Tekivad uued sõbrad. Peab harjuma, et loengus on meid mitu korda rohkem, kui gümnaasiumiklassis. Peab ise hakkama saama ning oma puudumiste ja saavutuste eest ise hoolt kandma. Tean, et puudub pidev tagant sundimine, et õpilased õpiks ja häid tulemusi saaks ning kooli juhtkond ei suuda kõikidel tudengitel nime ja nägu kokku viia.

Rõõmu valmistab see, et õppima on tulnud inimesed, kes tõesti tahavad elus midagi saavutada. Eemal saab olla ka koolikiusamisest, mis eksisteerib põhikooli ja ka mõnel määral gümnaasiumi laste seas.

Segaseid tundeid põhjustab veel ka see, et ma ei ole kindel, kas mu valitud eriala on mulle täpselt õige. Kuidas harjun ära uue õppekeskkonna ja tingimustega, missugused saavad olema sõbrad ning milline näeb minu elu välja linnakorteris. Samuti pean valima endale uued huviringid, sest gümnaasiumi lõpetamisega jäid maha rahvatants, lauluansambel ning kooli õpilasesindus. Seda, kuidas näeb välja minu täiesti uus koolitee, saab teada alles sügisel ning sinnani ootusärevust jätkub.

Kuna minu vanemad on õpetajad ning mina ja õde nüüdseks tudengid, siis pereringis on olnud palju jutuks, mis tunded meil algav kooliaastaga tekitab. Samuti olen palju rääkinud oma endiste klassikaaslastega nende uuest kooliteest. Kõigil on tulevase õppeaasta suhtes põnevus, kuid samas ka igatsus eelmise kooli järele. Kuna põhikooli klassikaaslastest suhtlen harva vaid mõne üksikuga, siis loodan, et mul jäävad püsima head suhted oma gümnaasiumiklassiga ning endiste õpetajatega.