Andrzej Wajda: et saada kellekski
Geniaalse Poola filmilavastaja Andrzej Wajda (82) film “Katõn” on PÖFFi kavas, samuti esitletakse algaval nädalal samanimelist raamatueestindust.
Väljavõtteid Wajda meenutustest:
Intelligentses perekonnas kasvanutena sattusime nüüd hoopis teistsugusesse keskkonda. Ent mina olin sõja puhkedes vaid 13-aastane! Seega jäi alles ainult see, mida kool, perekond ja kirik olid jõudnud minusse kuni 13. eluaastani sisse istutada … Isa Jakub Wajda — endine Poola leegionide vabatahtlik, oli sõjaväeteenistust pidanud oma loomulikuks kohustuseks. Ta oli 72. jalaväepolgu kapten ja hukkus Katõnis, elades ainult 40-aastaseks.
Isa hukkumiskoha andmetega plaadi saime perekonna matusepaigale panna alles 1980ndate lõpul, sest tsensuur oli vali ja keeldudest peeti niivõrd kõvasti kinni, et sellel teemal ei tohtinud mitte midagi välja ilmuda. Kui püüdsin üles leida seda vana, Saksa ajal trükitud ajalehte Katõni ohvrite nimedega, kus oli kirjas ka minu isa nimi, siis selgus, et seda lihtsalt pole enam kusagilt võtta!
Mingi salapärane käsi oli kõikide raamatukogude fondidest kõrvaldanud kõik selle ajalehe numbrid ja mulle polnud määratud saada selle — võib-olla minu elu kõige vapustavama — hetke osaliseks, kui äkki loen sakslaste välja antud ajalehest teadet isa mõrvamise kohta. Ema elas kuni 1950 aastani Radomis ja ootas ikka veel isa tagasi. Alles tol aastal saime teada, et ta ei tule enam kunagi …
Sõda tegi lõpu minu elule külas ja ka maal — tegelikult tundub kogu lapsepõlv olevat mingis mõttes maaga seotud. Sõja tõttu pidin ja võisin hakata vastu võtma iseseisvaid otsuseid, sest ei saanud enam kellelegi loota. Teadsin, et kõik sõltub alati ikka ja ainult minust enesest.
Praegu, mil meil on nii-öelda vabadus, ütlevad kõik: “Hea küll, aga kuidas siis sinul oli nii palju õnne, ent teistel polnud? Miks sina said häid filme teha sel ajal, kui teised ei saanud? Kuidas saab nii olla, et need filmid on head, kui nad kõik tehti selle riigi tellimusel, riiklikus filmistuudios, selle riigi raha eest? Kuidas see võimalik on?!?”
Kuid kas olnuks siis parem terve elu mitte midagi teha? Jah, loomulikult on kõik need inimesed, kes mitte midagi ei teinud, enda jaoks juba hea õigustuse valmis mõelnud.
Kuid mida meie tahtsime? Me tahtsime ainult seda vabaduse ja tsensuuri vahelist piiri natuke nihutada, et saaksime teha niisuguseid filme nagu “Tuhk ja teemant”.
Tookord ei mõelnud me sellele, et kunagi elame ajani, mil Nõukogude Liit kokku variseb ja Poola jälle vabaks saab. Arvasime, et kõik, mida teha saab, ongi vaid nende piiride edasi nihutamine, et partei ise ei juhiks, vaid lubaks enda kõrval kõlada ka mingil osal selle ühiskonna häältest, mille üle ta valitseb. Kui tahetakse osaleda sellise ühiskonna elus, mis ei ole meie jaoks soovitud tegelikkus ega loodud meile tahte järgi, vaid võõra võimu poolt ajaloolise olukorra tõttu meile peale surutud, siis on alati olemas oht, et komistatakse ja hakatakse osalema mingites kahepalgelistes mängudes.
Sain küllalt kiiresti aru, et parem on olla sõltumatu looja, ehkki, tõsi — parteilasest kunsti-inimestel olid palju suuremad võimalused, sest partei usaldas neile filmitegemise, lubades läbi viia palju asju, mida teised justkui teha ei tohtinud … Tegelikkuses aga oli just vastupidi — partei kontrollis oma liikmeid, kutsus neid välja ning küsis: “Miks te parteilist liini ei järgi?”
Ent minu jaoks on kogu elu olnud väga oluline omada teatud sõltumatust. See on päris naljakas, sest tegelikult ei ole ilmas justkui veelgi rohkem kellestki sõltuvat isikut kui seda on filmirežissöör.
Ta sõltub nii nendest, kellega koos ta filmi teeb kui ka nendest, kellele ta seda filmi teeb — mitte ainult vaatajatest, vaid ka neist, kes tal filmi teha võimaldavad. Ja seda täiesti olenemata sellest, milline on parajasti poliitiline režiim ja riigikord või kas see toimub Poolas, Ameerikas, Prantsusmaal või Bulgaarias. See on alati kõikjal ühtemoodi! Ning selline sõltuvus on ju tegelikult võrratult tugevamgi.
Ehk ongi just seetõttu mulle tundunud, et võib-olla on minusse mingis mõttes kätketud minu isa ning üldse kogu mu perekonna tugev iseloom, mis on välja kasvanud maalt, võrsunud põldudelt …
Tegelikult ju tulid kõik tollased noored maalt, et endile leiba teenida, ent mõned neist teenisid välja nii leiba kui loorbereid. Ja ehk tuldi ka surematuse järele — et saada kellekski ja olla tõepoolest keegi ning otsustada mitte ainult enese, vaid ka kõigi teiste saatuste üle.
Andrzej Wajda mullu võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud “Katõn” linastub tänavusel PÖFFil koos veel viie värske Poola filmiga. 5. detsembril esitleb kirjastus Varrak raamatut “Katõn”.
