Appi! (III osa)
„Tuuletõmbus! Kuskil on äkki aken lahti. Ma arvan..." Jaanus püüdis ennast nende mõtetega rahustada. Raske oli. Väljas oli kurjakuulutavalt pime ja mühises tuul.
„Lähme edasi, Jaanus. Rumal on siin ukse ees seista ja igasuguseid lolle mõtteid mõtelda."
Jan oli mõttes temaga nõus, aga ta ei tahtnud ennast liigutada. Kes teab, mis teda teises toas ees ootab. Mõte oli küll tobe, see oli ju ta enda kodu. Maja, kus ta oli elanud kogu oma elu. Aga see ei aidanud. Kadi seisis ta kõrval ja vaatas huvitatult ringi. Neiul oli hirm hajunud. Ta teadis, et lähima paari tunni jooksul ei juhtu midagi.
„Brrr, siin on ju külm. Paneme ahju sooja, onju? Ja ega sa oma kakao-lubadust pole unustanud?" Nähes poisi hämmeldunud ilmet, hakkas tüdruk naerma. „ Ja unustasidki? Midagi pole öelda... Mehed!"
Jaanus läks Kadi tujuga kaasa olgugi, et oli veidi imestunud toimunud muutusest. Varsti praksuski ahjus tuli ning noored tegid köögis süüa. Ruum oli väike ja kohati läks trügimiseks, aga see ajas vaid naerma. Oli hea olla. Ja kuidas teisiti saigi see olla. Mida oli neil karta?
Hiljem juhatas Jaanus Kadi tema tuppa. Õigemini oli see küll külalistetuba, aga samahästi võis seda pidada ka Kadi toaks. Neiu seisis ukselävel ja hingas sisse meeldivat aroomi. Õhkkond toas oli rahustav ja meeliköitev. Seintel, mis olid sinakas rohelised, olid maastikumaalid. Suur kummut seisis rõdu ukse juures ning laia kaheinimese voodi kõrval kõrgus aukartust äratav peegel. See ei olnud ainus peegel toas, neid oli mitu. Peaaegu igas toanurgas. Aga kummalisel kombel see ei häirinud.
Veendunud, et Kadiga on kõik korras, läks Jaanus oma tuppa. Ta tundis ennast räsituna. Vaadanud kella poole, tabas teda üllatus. Ammu juba oli saabunud järgmine päev. Kell oli kolm. Ta sules silmad tundes, kuidas väsimus temas üle võimust võtab.
Teda äratas klaasiklirin ja karjatus. Poiss ei saanud esialgu aru, mis toimub. Siis kuulis ta jooksusamme... jälle klirises miski. Jaanus tõusis ja sööstis Kadi toa poole. Sinna sisse astudes, nägi ta purunenud peegleid maas, Kadit ennast ei olnud kusagil. „Kadi!!" Ei mingit vastust. See ajas hirmu nahka. Ta proovis uuesti. Jälle vaikus.
Siis, mõned hetked hiljem kuulis ta, kuidas keegi vastu rõdu uksi taob. Väljastpoolt. Mida teha? Mida teha?
„Kadi? Oled see sina?" Jaanus kuulis kellegi summutatud nuukseid ja mingit ebamäärast jaa-vastust.
Ta astus üle kildude rõdu poole, sees kummaline tunne. Avanud ukse nägi ta Kadit kükitamas ja ülekeha värisemas. Lähemalt vaadates selgus, et tüdruk nuttis. Poiss polnud teda kunagi nutmas näinud. Kadi oli alati talle tugeva ja enesekindlana näinud. Kadi ei nutnud kunagi. Jaanus tõstis ta püsti ja püüdis vabastada neiu nägu kinni hoidvatest kätest. Kadi parema käe kahe sõrme vahelt nirises verd. Jaanus oli sõnatu. Ta ei olnud veel aru saanud, mis oli juhtunud. See kõik näis nii kohatu... ja hirmus. Kuidas oli see saanud juhtuda Tema kodus. Miks ei olnud ta enne magamajäämist Kadit veel kord kontrollimas käinud?! Miks see juhtus? Poisil tuli ahastus peale. Tema väike Kadi seisis küljega tema poole ja värises. Tema aga ei saanud midagi teha...
Kurgus kinni. Hirm. Ummikusse jooksnud. Kõik.
***
Sagimine haigla koridorides tekitas uimase tunde kõigis, kes vaevusid seda jälgima. Tegelikult võis ainult ootavate inimeste mures nägudelt aimata, et nende uste taga olid kannatavad inimesed. Inimesed, kes vaakusid elu ja surma vahel.
Margus lebas oma palatis ja paranes. Tänu jumalale. Teadvusele oli ta tulnud üsna pea pärast Kadi ja Jaanuse lahkumist ning nüüd tundis ta vajadust nendega rääkimiseks.
Järgneb
