Ära usalda, aga kontrolli — olen teismeline
Aga aeg läheb edasi ja lapsest saab teismeline. Teismelisea üks osa on isiksuse väljakujunemine ja iseseisvus. On ju täiesti normaalne, et teismeline kujundab oma arvamuse ja vaated elule, tõekspidamised, mis saadavad teda kogu ülejäänud elu.
Aga sel ajal sa ju muutud ja kasvad täiesti uueks isiksuseks, teistsuguseks inimeseks, kes langetab oma otsuseid ise ja see on vanematele üsna raske aeg. Nad ei ole veel harjunud sinu uue minaga — nad teavad sind sellisena nagu olid lapsena, pisikese inimesena, kelle eest nad kõike otsustasid, ja mäletavad aega, mil sa ei pannud seda sinu ellu sekkumist neile pahaks.
Paljudes peredes on aga just see suureks saamise aeg see periood, mis tekitab ägedaid tülisid teismelise ja vanemate vahel. Sa tahad oma toa seinale just sellist postrit panna nagu sulle meeldib — see Spice Girls ju enam ei sobi. Miks, sellest su vanemad aru ei saa. Sa arvad, et see on OK, kui pärast kooli Viru Keskuses sõpradega hängid, kuid vanemad eelistaksid, et sa mõnes huviringis käiksid.
Sellised kokkupõrked sinu ja vanemate vahel muutuvad tavapärasteks — teismelise ärritumisvõime põhjustab vanemates tunde, et sa ei austa neid enam ja ei kuula enam nende arvamust nagu varem. Siis ärrituvad omakorda vanemad, kuna asjad ei ole nii nagu varem — neil ei ole enam sinu elu üle täielikku kontrolli ja see hirmutab neid. Tundub, et väljapääsu polegi.
Lihtne on haavuda, kui tekivad sellised konfliktid. Veel raskemaks muutub olukord, kui lisanduvad teemad stiilis „millised on sinu sõbrad ning sinu suhtumine seksi ja pidudesse”. Nendest võib tekkida suuremaid vaidlusi, sest vanemad püüavad sind kaitsta, ükskõik kui vana sa oled.
Gerda (16) räägib, et tal on pisikesest peale vanematega hea läbisaamine olnud, kuid nüüd see enam nii ei ole. „Ma olen pere viimane laps ja mind nagu ei taheta suureks kasvada lasta. See ei ole normaalne, et ma pean aru andma tervest oma päevast pisemate detailideni ja aeg-ajalt tulevad nad veel lagedale eriti tobetate küsimustega poiste ning seksi kohta, mille peale ma vihastan. Ja no siis me lähemegi vaidlema ning asi lõpeb ikka sellega, et minu arvamus erineb 100% mu vanemate omast ja kõik jääb lahendamata.”
Hea asi vaidlemise juures on, et sinu vanemad õpivad su uusi kujunevaid seisukohti tundma nende arengu käigus ning mõistavad ehk teinekord, et sind võib usaldada, sest valid ehk tihtipeale oma peagagi õige tee. See võib võtta mõne aja, kuni vanemad uue olukorraga harjuvad. Aga põhiline — keskendu suhtlemisele oma vanematega ning püüa oma seisukohti selgitada, siis mõistavad nad sind paremini.
Kindlasti tundub see mõnikord võimatuna — no nad lihtsalt ei mõista sind. Ragnar (14) räägib, et ta on tüdinud midagi selgitamast: „No ma rääkisin alguses, milleks on mul vaja vahepeal lihtsalt niisama ilma mingi eesmärgita sõpradega õues käia. Rahustasin neid, et me ei tegele seal millegi keelatuga, ei suitseta, ei joo, ei kasuta narkootikume. Aga nad ei kuulanud mind! Kogu aeg tuli mingi jutt, et aga vaata, mis telekas räägitakse ja lehes kirjutatakse. Lõpuks ma andsin ka siis alla, ma lihtsalt ei vasta neile, kui nad jälle oma juttudega tulevad.”
Aga alla anda ei tasu. Räägi ja selgita oma arvamust, pikapeale annab see vanematele tunde, et sa austad ja usaldad neid. Usu, sellest on kasu. Vastuvaidlemise ja argumenteerimise asemel tasub teinekord ka kompromissidega katsetada. Näiteks paku ise välja, et koristad oma toa ning siis lubavad vanemad sul tunnike kauem väljas olla. Käi välja mõte, mis ühest küljest meeldib su vanematele ning teisest küljest aitab sul endal soovitut saavutada. Pea meeles — ka su vanemad olid kunagi noored ning ka neile tehti mööndusi ja nad tihtipeale siiski mäletavad seda ning on nõus järeleandmisi tegema.
Vanematega läbi saamiseks on palju imelihtsaid nippe
Et vanemate suhtes austust ja hoolivust üles näidata, pole vaja teha palju. „Kuidas möödus su päev “ — lihtne, kuid töötab. Milline vanem ei ootaks, et tema laps tunneks huvi, kuidas möödus tema päev. Sind ennast võivad säärased küsimused teinekord ehk isegi vihastada, aga sinu vanematele on see oluline.
Vanematega suhteid klaarides ära ärritu. Kui ema vihastab sinu seisukoha pärast, jää sina rahulikuks. Näita välja täiskasvanulikku ellusuhtumist, mitte ootuspärast „prauhh-uks-kinni” pubeka oma. Isegi siis, kui ta sind hinge põhjani vihastab.
Kindlasti lase vanematel selgitada, MIKS nad sulle midagi keelavad. Kuid oluline on jälle, et seejuures ise rahulikuks jääd.
Vahel aitab ka see, kui lähed vanemate juurde mõne küsimuse või abipalvega, veel parem, kui palud neil miskit soovitada. See tekitab vanemates tunde, et nende arvamus on sulle oluline. Plusspunkt sulle, järgmisel korral arvestavad nad sinu seisukohaga.
Ole kindlasti aus ja sihikindel oma otsustes. “Ema, ma tunnen end kurvana, sest sa ei usalda mind ja ma tahan teada, mis paneks sind mind usaldama” — see töötab miljon korda paremini kui “Sa ei luba mul kunagi teha seda, mida mina tahan”. Kuid ära väga üle pinguta, sellega võib kaasneda vaid range “EI”.
Rääkimine, ausus, sihikindlus ja rahulikkus on need märksõnad, mis aitavad sul vanematega paremini läbi saada. Tihti tundub, et nad on su vastu ebaausad, kuid tihti on neil ka õigus. Neil on rohkem elukogemust. Varsti mõistad isegi, kui rumalad on mõned tülid.
Hanna(17) ütleb, et puberteediea alguses kippusid neil vanematega suhted küll teinekord käest ära minema, sest kuigi ta on hea õpilane, oli ta vägagi huvitatud pidudest ja poistest. „Aga me rääkisime. Mina olin nõus omaltpoolt järeleandmisi tegema ja pikapeale vastasid nad samaga. Muidugi ei tulnud see üleöö, aga ma andsin endale ka aru, et kui ma kogu aeg ainult vastu ajan, vihastan ja minema torman, ei saavuta ma kunagi mitte midagi. Eks see üks keeruline aeg on, tundub, et vanemad elavad ühes ja sina teises maailmas ning mingit ühendust nende vahel pole. Aga on küll, kui ise piisavalt vaeva viitsid näha ja suhetesilumisest huvitatud oled.”
