Ärkamisaeg Buddha sünnimaal

Kui võimul pole kedagi, siis kes valitseb, imestab Roy Strider kuninga kukutamise järgsest Nepalist.

Neljakümnendates aastates šerpanaine kitsukesel bussiistmel minu taga avab akna ja oksendab oigava häälega.”Ameerika mägedele” kaugelt silmi ette andev 38 tundi kestev raputamine tolmusel maanteel sunnib sama tegema ka mitmeid tiibetlastest koolilapsi, kellega koos hüpleme jõuravas autobussis. Tiibeti põgenike kolooniast Majnu Ka Tillast väljunud soomustransportööri, Hummeri ja Ikarusega ristatud TATA hiigelsõiduk on rändamas üle kõrbe, “terai” ja Himaalaja Katmandusse.

Kõrvalpingil uinunud tütarlaps virutatakse ühe eriti matsaka teeaugu kohal peaga lakke nagu lingust visatu — mõnekümneks sekundiks kangeks ehmunud tüdruk pühib seejärel mitu minutit pisaraid, valugrimass näol. Kaks korda puruneb autobussi rehv. Just nõnda, läbi okse, pisarate ja maoistide kontrollpostide kulgeb meie teekond maalilise Nepali südamesse, Gauthama Buddha sünnilinna.

Nepali (endine?) kuningriik erineb teistest Himaalaja väikeriikidest mitmeti. Esiteks on neil õnnestunud kõige kiuste säilitada tänaseni täielik iseseisvus — kadestamisväärne saavutus nii Sikkimi, Assami, Hunza, Ladakhi kui teiste endiste mägimonarhiate pilguga vaadeldes. Teiseks, täna pole võimalik kindlalt öelda, kes valitseb selle sissetulekute poolest maailma üheks vaeseimaks peetava riigi territooriumi.

Kuigi kuningavõim kukutati viimati alles eelmise aasta sügisel, tuues ametlikult riiki tüürima peaminister Koirala juhitava 8 partei koalitsiooni, on pikalt kestnud kodusõda riigi jaganud eri mõjutsoonideks. Hiina poolt aidatud maoistid omavad Nepalis suurt toetust ning nende nõusolekuta ei saa valimisteni kinnitatud vahevalitsus teha ühtegi olulist otsust.

Loe edasi Ekspressist