Armumisele järgnes abort ja palju segadust suhetes

Mure: Olen 24-aastane neiu. Kohtusin aprilli kuus mehega, keda siiani armastan,. Enne temaga kohtumist olin rõõmus, särasilmne ja edukas ülikoolis. Armusin temasse esimesest silmapilgust, alguses paistis, et ka tema tundis minu vastu suurt tõmmet. Saatis sõnumeid, käisime väljas, ja juba esimesel mail oli meil esimene vahekord. Tagantjärele mõeldes ilmselt kiirustasime sellega.

Umbes mai lõpuni oli kõik hästi, siis hakkas ta minust eemalduma. Enam ühendust ei võtnud, minu sõnumitele vastas, aga tunda oli, et mees kahtleb. Tundsin, et nii ei suuda, ja ütlesin talle, et ma ei usalda teda enam ja see pole aus, et mina panustan suhtesse rohkem kui tema. Kahtlustasin, et ta petab mind ja andsin talle sellest ka teada. Ta lõpetas meie suhte koheselt. Kirjutasin talle paar päeva hiljem kirja, kus palusin oma ennatliku käitumise pärast vabandust, kirjeldasin talle, kui hea mul temaga ikka koos oli ja mis mulle tema juures meeldis. Järgmisel päeval saatis ta mulle sõnumi: Hei, see lahkuminek ei tundunud päris õige. Ma ei oska küll ennast nii väljendada kui sina, kuid sa oled mulle ka kallis. Ja me leppisime ära.Käisime väljas, olime koos, mina pidin alati endale ise joogi/söögi välja tegema, sest tal ei pidavat raha olema. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest miks peakski keegi teine minu eest tasuma. Suve jooksul korduvalt ma ostasin veinipudeli, arbuusi ja sokolaaditahvli ja läksin talle külla. Meil oli hea olla, jõime veini ja hommikul ärkasin tema kõrval. Ta rääkis mulle alati oma päevasündmustest. Aja jooksul hakkas ta mulle teravamaid märkusi tegema, ilma igasugu põhjuseta.. Käisime, seal oli ta minu vastu kena ja armas kuni hetkeni, mil sai minuga magada, ja järgmine päev ei tahtnud, et ma teda ja tema sõpru rannas tülitaksin.

Augusti alguses sain teada rasedusest. Teatasin ka mehele, mis sokeeris teda. Ta anus, et teeksin aborti, nuttis minu käte vahel ja palus lapsest loobuda, kuna vaid nii saame edasi liikuda. Jäin teda uskuma. Tegin abordi, kahetsen seda siiani. Sel hetkel, kui aborti veel tehtud polnud, saatis ta mulle sõnumeid, et mõtleb mulle ja me saame kõigest koos üle. Ilmselt oli see vaid osav näitemäng, sest paar nädalat tagasi läksime ühele üritusele, ja pärast seda palusin tal enda juurde tulla, kuna me polnud üksteist nii kaua näinud, kuid ta keeldus, keeldus tulemast ka järgmsiel päeval. Siis ma enam ei suutnud ja ütlesin, et mulle teeb haiget tema tõrjuv suhtumine. Ta lõpetas suhte, paiskas mulle välja, et pole mind kunagi armastanud ja on minust väsinud. Võtsin akadeemilise ülikoolist, kuna vajan aega, et üle saada lahkuminekust ja eelkõige tehtud abordist. Ma tunnistan ausalt üles , et armastan teda ikkagi, igatsen meeletult,iga päev võitlen endaga, et ma ei saadaks talle sõnumit. Tahaksin teda näha, temaga rääkida, küsida, kas me ei võiks uuesti proovida. Mind aitaks nii palju, kui tema minu kõrval oleks. Raske on üle saada kaotusvalust. Küsiksingi teilt nõu. Kas on olemas mingi võimalus, kuidas talle taas läheneda. Kuidas meelde tuletada, et meil oli koos ka väga ilusaid hetki ja need võiks korduda. Kas on ikka viga, kui saadad inimesele sõnumi, ja ütled, et igatsed teda? Kas taoline käitumine on enese alandamine. Kas targem on hiljem kahetseda, et ei vaevunud võitlema armastatu nimel? Mis oleks antud olukorras sobivaim lahenudus?

Teie vastust ootama jäädes,

Reet, 24

Dr Noormann:

Teie suhe arenes nii kiiresti, et väljus reaalsuse kontrolli alt. Ilmselgelt ei suutnud Te teda päriselt tundma õppida ja võimalikku teesklust ära tunda. Naise rasedus, kui see pole mehega kokku lepitud, sunnib meest samuti arvama – ta manipuleerib minuga ja püüab lapsega meid siduda. Mehe teeseldud tundest räägib ka see, kui ta pärast aborti püüab suhtest põgeneda. Kahjuks juhtub seda sageli ja mees vabandab end sellega, et  see polnud ju kooselu, vaid juhusuhe või üheöösuhe ning ei pea end raseduses vastutavaks. Naine aga saab asjast aru nii, et on armastuse püsimisele ohverdanud lapse ja kui suhe siiski puruneb, on see reetmine. Ja naine murdub.
 
Kaastunne on üldisemalt võttes naiselik tunne. Mehed ei pöördu purunenud suhte juurde tagasi kaastundest naise vastu. Igatsevate sõnumite saatmine pole ehk küll enese alandamine, kuid kaastundele rõhumine  tavaliselt ei tööta. Ja kui töötakski, on naisel hingeliselt väga raske elada mehega, kes on temaga koos vaid kaastundest. Haletsusväärsusest rohkem mõjub mehele see, kui naine pole oma eneseuhkust kaotanud. See on raske, kuid see aitab ka Sul endal olukorda kergemini üle elada. Ilmselt peadki võtma aega kohanemiseks ja selguse saamiseks. Võta seda kui leinaaega. Praegu võib mistahes rutakas otsus vääraks osutuda.