Paljud on arvatavasti näinud filme ja kuulnud lugusid 60-ndatest, kui hipiliikumine sai alguse. Kas 21. sajandil on hipid muutunud kaduvaks nähtuseks? Kas hipid on välja suremas ja need vähesed, kelle soontes voolab hipi veri, on mineviku viimased jäänused või seisame me uue ajastu eel ja rajame teed uuele hipiliikumisele?

Kindlasti leidub veel noori, kes väärtustavad (teisiti)mõtlemise vabadust ja usuvad, et inimesed on võimelised elama koos harmooniliselt, püüdmata üksteist jalge alla tallata. Milleks püüda vägisi olla targem, parem, ilusam ja rikkam kui sõber? Kas sellise suhtumisega saab meil üldse olla tõelisi sõpru?

Anti Liiv on kunagi öelnud, et narkomaanid tuleks eraldada ühiskonnast ja anda nende kasutusse kõik mõnuained. Hipide mõttelaadi võib võrrelda narkomaaniaga: kui korra oled sellele teele astunud, on sealt tagasi tulla raske. Maailmas leidub ka neid, kes ei ole avastanud seda maailma ise, vaid on selle kaasa saanud emapiimaga.

Vahel võib meid tabada ahastus, justkui ei sobikski me siia intelligentsist üleküllastunud maailma sootuks. Tahaks kuhugi ära, põgeneda selle kõige eest … Põgeneda looduse keskele. Põgeneda nüride tööde ja kohustuste eest ja lihtsalt nautida seda, mida elul (ja loodusel) meile pakkuda on.

Anarhiat kummardavad punkarid ei ole enam ammugi harv nähtus tänavapildis. Kui palju aga punkarid erinevad hipidest? Minu arusaamise järgi on mõlemail üks ja sama eesmärk: võidelda jäiga ühiskonnakorralduse ja selle ahistavate piiride vastu. Punkareid peetakse aga üldiselt mässumeelseteks … Ka kõige rahumeelsemast hipist võib saada “märatsev inimloom”, kui kõigist pingutustest hoolimata ei suuda ta muuta maailma sõbralikumaks ja talutavamaks elukeskkonnaks.

Üksi ei ole kerge midagi muuta, rääkimata siis veel maailma muutmisest. Ei tohiks ju olla midagi halba selles, et kui leidub piisavalt sama mõtteviisiga inimesi, eraldada nad ühiskonnast ja lasta neil rajada oma endi kommuun — oma ühiskond. Võibolla võidaks see (mõte ja/või kommuun) populaarsust ka nende seas, kes südames ei peagi end hipideks?

See on fantaasiast sündinud unistus, kuid unistamata ei teki ka ideid ja ilma ideedeta jäämegi me üht ja sama elukorraldust järgima (mõtlemata selle otstarbekusele või headusele). Olen ma üksik ja närtsiv lillelaps või üks esimestest õitsele puhkevatest lillekestest põllu peal?