Sõltuvusest
On olemas veel ka kolmas narkomaania liik — muusika. See levib kassettidel, CD-l ja viimastel aastatel ka interneti vahendusel MP3 formaadis kui kulutuli.
Olen veendunud, et ei leidu interneti kasutajat, kes ei oleks raadiost kuulatud või MTV-st nähtud muusikavideo nägemise järel endale laulu arvutisse tirinud ja siis seda päevade kaupa nautinud.
Kellel ei oleks oma lemmikmuusika kogumikku, mis on juba kuulamisest nii väsinud, et ei taha plaanimängijas enam keerelda ja millel olevate laulude meloodiad ja sõnad on sama hästi pähe kulunud kui esimeses klassis õpitud tähestik? Ja milline feeling tekib, kui saad oma lemmiklaulu täiel rinnal kaasa laulda!
Kas muusika tekitab sõltuvust?
Ei julge kosta teiste eest, kuid pean tunnistama, et ise olen küll muusikanarkomaan. See sai mulle selgeks hetkel, kui jalutasin mööda Viru tänavat ja unistasin suurtest kõlaritest, mis võiksid olla iga maja katusel…
Kas oled proovinud ennast testida? Hommikuse kohvi juurde raadiot sisse lülitamata, arvuti taha istudes MP3 mängijat käivitamata, autos kassetti kuulmata nädal aega vastu pidanud, ilma et kolmandal päeval võõrutusnähud tekiks?
Arutelud teemal, kas Marylin Mansoni ja Eminemi laulud ajavad noori relva haarama võivad tunduda naljakana … Loomulikult ei lähe ma kedagi tapma peale ühe nende laulu kuulamist!
Siiski, mis mõju ja võim on muusikal meie üle? Kas me valime muusikat oma tunnete järgi või tekivad tunded muusikat kuulates? Tõelistele muusikasõltlastele jääb see küsimus surmatunnini vastuseta … Sõltlase muusikalembus on paratamatus ja enamus on sellega leppinud.
Arvan, et ei eksi kuigi palju, kui ütlen et 90% lauludest räägivad masendusest, südamevalust, pettumisest, elu raskustest jne. Tavaliselt valime me muusika, mida hetkel kuulata soovime, alateadlikult.
Olen aina rohkem üritanud hakata muusikat valima teadlikult — masendavalt pimedatel päevadel kuulama sama masendava muusika asemel päikeselist regimuusikat. Tulemused on märgatavad, kuid nagu iga narkootikumiga, on esimene samm väga raske ning oma harjumusi pea võimatu muuta.
Kumb tuli enne: kas masendus ja siis muusika, või vastupidi? Olen kindel, et selle kohta on sama palju erinevaid arvamusi, kui on erineva muusika austajaid.
Peamine eesmärk, miks ma selle kirjatüki kirjutasin, ei ole sugugi seotud muusikaga. See on vaid üks pisike killuke igapäevaelust — üks näide, kuidas kõik siin ilmas on tegelikult sõltuvust tekitav. Muusikat kuulates/filmi vaadates põgeneme me reaalsuse eest. Kas lõppkokkuvõtteks ei ole me kõik millegi sõltlased? Kelle käes on võim liigitada elu orjusest tulenevaid sõltuvusi legaalseteks ja/või illegaalseteks?
