Film vs psühholoogia

Mulle öeldakse tihtilugu, et vaatan liiga palju filme, kuna esineb perioode, mil mu elu sarnaneb liiga palju hiljuti vaadatud filmi peategelase omaga. Kas mõni film on suutnud ka Teie elu piisavalt mõjutada, pääsedes Te alateadvusesse ning hakates mõjutama psühholoogiat ning käitumismaneeri?

Kui pikka aega oli filminduses trendiks põnevus- ning katastrooffilmid (ning oma pettumuseks ei leidnud kinokavast ühtegi vaadatavat filmi), siis viimasel ajal on suure ülekaaluga edu saavutanud psühholoogilised filmid. Tuues näited sel aastal linastunud filmidest, on märkimisväärsed kindlasti nimed nagu "Memento", "Requiem For A Dream" ja "Vanilla Sky". Vanematest filmidest, mis esilinastusid enne suurt mõõna, on mõtlemisainet pakkuvad nimed "Fight Club", "Trainspotting" ning kindlasti ka "Pulp Fiction".

Viimati nähtud filmidest pani mind sügavamalt mõtlema "The 51st State". Vähegi arenenum filmivaataja võib tobeda ning näiliselt naljaka situatsioonikomöödia tagamaadelt välja lugeda sügava sõnumi...

Kui psühholoogia üritab inimese mõtlemist suunata kaine mõistuse poole, siis tänapäeva filmitrende jälgides jääb mulje, et filmiloojata eesmärgiks on inimesi aina rohkem reaalsusest kõrvale meelitada ning näidata elu läbi inimeste silmade, kes põevad erinevaid vaimseid haigusi. Kas filmid suudavad mõjutada inimese psühholoogiat ning muutuda sõltuvust tekitavaks? Nii nagu narkootikumid, tekitavad ka filmid meis teatud tundeid ning usun, et paljud teisedki peale minu on oma lemmikfilmi vaadanud rohkem kui üks kord - ajal mil igatsetakse nostalgilist tunnet. Seega, kas filmid on osa psühholoogiast ning ajukeemiast, suutes äratada meis tundeid ja äärmuslikel juhtudel neid isegi muuta kuni reaalsuse kadumiseni?

Kogenud psühhiaatrid suudavad inimese tundeid muuta - see on nende töö. Kas ehk ka mõnel stsenaariumikirjutajal on samad võimed ning kasutab filmi enda väljendamiseks ning seega süüvides inimeste mõtetesse? Loogiline on eeldada, et vaimseid haigusi kajastavate filmide autorid on pidanud suuremal või vähemalt määral taolist elu ka oma nahal tunda saama - siiski sünnivad ka kõige ulmelisemad lood teatud reaalsete tunnete taustal.

Kas psühholoogia ja filminduse võib oma võimete poolest samale pulgale tõsta? Kas mõni kinokülastaja on üritanud peale filmi vaatamist tungida autori mõtetesse ning lahti harutada filmi metafoorid, üritades mõista autori mõttemaailma ning filmi kirjutamise motiive?

Viimasel ajal olen isegi tunnistanud endale, et vaatan liiga palju filme ning tihtilugu suudavad nad tungida mu ajusoppidesse ning panna mind oma elu üle järele mõtlema ning seda filmi omaga samastama.

Kuid milleks salata, et oleme infoühiskonna lapsed, kus mõtlemine ei toimu enam inimese vabal valikul, vaid on pidavalt mõjutatud ümbritsevast infost. Kõik mida me näeme, loeme ning kuuleme jääb me alateadvusesse ning kogeda midagi oma nahal on võimatu. Alati on meil eelnevast infost tulenevad eelarvamused. Kuna meil ei ole enam kogeda mitte midagi uut sest tunded on asendunud infoga, on vahel tore kaduda filmi ning muuta see oma reaalsuseks.