Selle lause peale pikemalt mõeldes tekib palju erinevaid tundeid ja emotsioone. Ilmselt on kõik inimesed oma elus vähemalt korra tõeliselt solvunud olnud. Kõikide jaoks on nagu iseenesestmõistetav, et kui keegi natuke kurjemalt midagi ütleb, on neil õigus kohe eluks ajaks solvunud olla. Kes olen mina, et öelda millal on okei solvuda ja millal mitte? Kuid tunnen siiski, et sellest rohkem rääkides võib edasipidi näha eestlasi rahulikumatena ja õnnelikematena.

Kui iga teismeline võtaks hinge seda, kui õpetaja ütleb nende kohta „aia vahele kinni jäänud siga", siis poleks meist enam midagi alles.

Solvumine ja enda eest seismine on kindla piirini väga mõistetavad. Ei saagi soovida, et kõik eestlased oleksid ükskõiksed ja käiksid ringi pea taeva poole. Seda pole meil kindlasti vaja.

Kuid soovida võib seda, et avalikku solvumist oleks vähem. Tihti tuleb uudiseid, kus üks poliitik on teise poliitiku peale hingepõhjani solvunud ja see on ainult väike osake sellest suurest solvumisest, mis praegu eestlasi valdab.

Kõik ei ole nii üksluine ja must. Ja kui saadki kellegi käest kommentaari, mis esialgu tekitab sinus vastakaid tundeid, siis tegelikult pole ju asi nii hull. Homme ei pruugi sa seda kommentaari isegi mäletada.

Mina, 17-aastane teismeline, puutun kokku sarkasmi ja musta huumoriga tihti. Arvan, et räägin nii mõnegi noore eest, kui ütlen, et sarkasm ja üksteise üle nalja tegemine on tänapäeval tavaline. Kui iga teismeline võtaks hinge seda, kui õpetaja ütleb nende kohta „aia vahele kinni jäänud siga", siis poleks meist enam midagi alles. Mingitel hetkedel on vajalik näha elu läbi roosade prillide. Kõik ei ole nii üksluine ja must. Ja kui saadki kellegi käest kommentaari, mis esialgu tekitab sinus vastakaid tundeid, siis tegelikult pole ju asi nii hull. Homme ei pruugi sa seda kommentaari isegi mäletada. Hea argument on minu arust ka see, et mida see üks inimene tegelikult ikka teab. Tihti räägitakse lihtsalt seda, mida sülg suhu toob ja sellepärast ei tohikski igaühe ütlemisi hinge võtta.

Kas ei oleks parem, kui ei peaks pidevalt keelt hammaste taga hoidma, kartes, et võid midagi valesti öelda?

Siinkohal mainiks ära, et pole mõtet ka ise hakata vastu norima. See ei vii kuhugi ja suure tõenäosusega võib lõppeda isegi suurema solvumise ja tüliga. Kas ei oleks parem ja rahulikum, kui inimesed oleksid ka ise vabamad ja avatumad? Kas ei oleks parem, kui ei peaks pidevalt keelt hammaste taga hoidma, kartes, et võid midagi valesti öelda? Muidugi ei propageeri ma seda, et igaüks ütleks koheselt seda, mida mõtleb. Tuleb ikka jääda mõistlikuks ja kindlatesse piiridesse. Kuid need piirid ei tohiks olla liiga väiksed. Ei saa panna pahaks, kui inimene vaatab sind natukese veidra pilguga. Muidugi on häiriv ja kindlasti kellegi jaoks ebamugav, kuid sõnasõtta pole sellepärast küll vaja minna.

Olgem rahulikumad ja vabamad. Olgem mõistvamad ja leppivad. Olgem mingites olukordades lausa ükskõiksed, kuna tegelikult ei ole sõnadel jõudu, kui neid lihtsalt ignoreerida ja kõrvust mööda lasta.

Seiskem enda eest ja olge iseenda ustavad teenrid. Olles tasakaalus ja rahul iseendaga on maailm hoopis ilusam.

Pole vaja võtta hinge mingit nõmedat kommentaari, kuna muidu valitseb sellel sinu üle võim. Mitte kellelgi pole õigust panna teist inimest kahtlema iseendas ja alati lihtsalt pole vaja teise inimese heakskiitu.

Tuleb toetuda iseendale ja teada, kes on need inimesed, kelle arvamus päriselt peale ja korda läheb.