Mingil hetkel hakkasid vene rahvusest meesterahvad teisel pool tänavat vilistama ja vehkima. Ei suutnud ühtegi nende sõna eristada, seega ei teinud väljagi. Muigasin vaid omaette, et kas ma tõesti olen täna nii ilus, et kamp meesterahvaid mulle järgi vilistab.

Kui aga olin nende vaateväljast kaugenenud ja mehed sellegipoolest nurga tagant välja tulid, et mulle järgi hõigata, tundus asi kahtlane. Ja alles siis märkasin, et kilekott mu näpu vahel põleb!

Ilmselgelt olin koni visanud kilekotti, mitte tänavale. See oli mu elu üks piinlikumaid hetki. Hakkasin ka venekeelseid sõnu eristama ja mõistsin, kuidas mehed naersid ja küsisid, et kas ma varem siis ei märganud. Sel päeval ei olnud mul midagi tarka kehalise kasvatuse õpetajale öelda riiete puudumise kohta.