ARVUSTUS: Jan Uuspõllu "Külm lugu" on autosalongis esitamiseks liiga ambitsioonikas!
Jan Uuspõld oma nukras muheduses on easylistening tükki jahtides kindlapeale minek, mistõttu Monoteatri uus haudmusta huumoriga vürtsitatud morbiidne naljatükk "Külm lugu" tundub lausa liiga hea, et tõsi olla. Ja tõesti... Uuspõld on, laibad on, nali on, aga justkui tunnet pole. Miks? Sest paraku sobib selline etendus mõnda süngesse vanalinna keldrisse, pööningule või vähemasti traditsioonilisele teatrilavale, ent mitte sinna, kus see praegu on.
Asukoha probleem = atmosfääri probleem
Monoteatri uueks koduks saanud CityMotorsi autopoe küljes asuv garaaž röövib etenduse külastajalt igasuguse kultuuriasutusse sisenemise rõõmu, sest juba ainuüksi teatrihoonesse minekul valdab teatrikülalist argielust eemaldumise rõõm, mida liiga eredalt valgustatud angaar kindlasti ei paku. Olles küütlevate kapottide, küljepeeglite, rehvide ja müügibokside vahelt lõpuks saali pääsenud, valdas etenduse eelse ärevuse asemel hoopis tootepresentatsiooni või konverentsi tunne ning ei jäänud muud üle, kui tunda kaasa kõigile, kes jäid esimesest kolmest reast kaugemale — nemad ei näinud ilmselt laval toimuvast kolmveeranditki.
Keeruliselt portreteeritud lihtne peategelane
Ometi oli laval vaatamist ja kuulamist vägagi palju: kohati lausa tüütu aeglusega kulgeva loo keskmes on lahkaja Viljar Post, kes veedab meelsamini aega surnute kui elavatega, ega malda seda endale tunnistada. Lahkunutega argiseid vestlusi pidades, kohvi rüübates ning lahkunu mao sisu analüüsimisega vaheldumisi võileiba haugates hoiab peategelane end sotsiaalsena, kaugeneb samas aga elavatest inimestest kuni piirini, mil kokkupuude reaalsusega talle vastuvõetamatuks muutub.
Pigem hariv õppetund kui õudne performance
Bravuurikas Uuspõld täitis vaataja iga mõttepausi ja etenduse kaas-staariks mõeldud “päris laip” ei pääsenudki niivõrd mõjule, sest hetkel, mil tema siseelunditest väljanäitus sai, omandas lugu pigem populaarteadusliku õppetunni kui külmajudinaid tekitava performance'i mõõtme. Soovitaks seda lausa algkooli inimeseõpetuse õpilastele, kui tegu poleks naljadega, mis häbitu julgusega surma ja elu piiril laveerivad. Väga suurt ajugümnastikat antud tükk vaatajalt ei nõua ega eelda.
Kiitus kodumaise loomingu eest autor Liis Aedmaale ja lavastaja Karl Kermesele!
