Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Samas, kas see kehtib igal pool ühtmoodi?

Tõsi ta on: meie riigis on sõna- ja trükivabadus, kuid kui kommenteerib keegi salapärane mr. X , siis kellele see sõnavabadus üldse laieneb? Meie riigi üks suurimaid päevalehti otsustas eelmisel aastal asendada avaliku kommentaariumi kasutajapõhisega. Eesti Päevalehe ponnistused „harida” oma kommentaariume, tekitas meeletu kõmu ja sahistati, et tegu võib olla isegi sõnavabaduse piiramisega. Samas, mina ei leia, et EPL oleks valesti toiminud.

Väita, nagu inimestel kadus võimalus end väljendada, on vale. Lihtsalt niimoodi ollakse oma sõnade eest rohkem vastutav. Nii ehk hakkavadki inimesed rohkem mõtlema, mida nad kirjutavad.

14. jaanuaril 2010 kirjutas ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand oma artiklis Postimehele, et EPL’i teguviis on õigustatud ja ülemäärast kommimist pole tarvis. Huvipärast lugesin ka kommentaare ja mõned tooksin siikohal välja: antisots kirjutas: „Ega härrassotsilt polegi muud loota kui suude kinni toppimist, homopulmi ja holokaustiseadusi.” Kirjutas ka keegi Rogi: „K. Tarand on vist liialt kauaks oma ameti peale jäänud. Midagi tarka tema suust enam ammu ei tule.” Kas seda kõike oli vaja öelda?

Tsiteeriksin siinkohal justiitsminister Rein Langi: „Selline anonüümne netikommentaatorlus, mis on Eestis väga moes, on maailmas väga ainulaadne nähtus. Sellist inforuumi saavad endale lubada ikkagi need ühiskonnad, mis ei ole väga kõrgel arenguetapil.” Jah, üha enam tundub, et Eesti on madala arengutasemega riik. Mind paneb pead vangutama, kui mõtlen tagasi, kuidas sügavas Nõukogude ajas käis kõik läbi tsensuurihundi või teenis, justkui hästi õpetatud kutsikas, propagandat. Viimaks sai meil välja võideldud demokraatia ja saime vabaks nii sõnas, kui teos. Kurvaks teeb, et nüüd, kui vabadus käes, siis on see kujunemas tööriistaks, et alla vedada kõlbelise moraali tase. Vaevalt need kastikesed erinevate artiklite, videote jms all on mõeldud selleks, et netiavarustesse anonüümselt või varjunime all mingeid „tarkuseid” poetada.

Kahju on aga neist, kes tegelikult arukat juttu ajavad. Alati on nii, et nagu koolis jäävad eelkõige meelde pahad lapsed, nii jäävad meelde ka ebaviisakad inimesed, kes internetti sõna otseses mõttes jama riputavad. Seda kõike mitte ainult netikommentaariumites, aga ka blogides ja suhtlusportaalides. On ju ka Twitteris, Facebookis ja mujalgi neid, kes üleliia suud pruugivad.

Blogi seisukohalt võiks tuua näiteks Inno ja Irja Tähismaa veebikodu, kus nad valimatult, vahel täiesti ebaviisakat, juttu kirjutavad. Irooniline on ka see, et nad pole isegi päris enda blogi omanikud, vaid on konto loonud avalikku veebi Blogger, kus domeeniga .blogspot.com saab teha oma blogi iga inimene.

Kindel on see, et internetisõim ei kao. Vähemalt tõenäosus, et minu põlvkond seda näeb, on väike. Seni, kuni püsib kõikvõimas demokraatia, tuuakse kõige ettekäändeks sõnavabadus. Samas, palju on ka meie endi teha.

Kui sulgeda avalikud kommentaariumid, tehes nad siis nö. poolavalikeks, saaks sammu sõnalisele puhtusele lähemale. Tean ka, et paljud ajalehed ja vaba-ajaportaalid pole just kahe käega nõus seda tegema, kuna paljude nende elu sõltubki kommentaaridest, millede kaotamist nad endale lubada ei saa või ei julge.