Arvutisõltuvus
Meie põlvkond arvatavasti ei suudakski elu ilma internetita ette kujutada. Isegi kõige arvutivõõramad meist vaatavad kord nädalas oma meile ja teevad arvuti abil koolitöid. Rääkimata siis nendest, kes läbi interneti suhtlevad sõpradega ja otsivad infot, sest nii on kiirem, lihtsam ja odavam.
Oleme arvuti loonud selleks, et ta meid aitaks. Kahjuks aga, nii nagu igas töötavas süsteemis, leidub siingi hälbeid, nagu näiteks arvutisõltuvus. Seda mõistet kasutati esmakordselt 1989 aastal, kuid siis tähistas see hoopis neid inimesi, kes pühenasid väga suure osa oma ajast uue tarkvara väljatöötamisele. Kuid nüüd tähendab see kõige tavalisemat sõltuvust. Võime ju mõelda, et see on järjekordne ameerika psühholoogida väljamõeldis, ning Eestis sellist asja pole, kuid olen ka ise kuulnud inimestest, kes ei lõpeta kooli, kuna mängivad ööd ja päevad arvutimänge.
Miks selline sõltuvus tekib? Miks leidub inimesi, kes ei suuda end enam arvutist lahti rebida, kes raiskavad tohutult aega, et korrastada oma faile, mängida mänge või osaleda foorumites?
Kellele siis ei meeldiks kuhugi kuuluda, olla vahel keegi teine ja uskuda, et suudame asju järgmisel korral alati paremini teha. Igasugused foorumid, jututoad ja mängud loovad selleks kõigeks suurepärased võimalused.
Ühes artiklis mida lugesin, räägitakse naljakast sõltuvuse liigist- inimestest, kes internetis surfates usuvad, et kindlasti on just järgmine lehekülg see, mida nad on otsinud. See on kindlasti kõigile tuttav olukord ja me pole sellepärast veel sõltlased. Kuid üht tuleks alati silmas pidada- samal ajal, kui otsime arvutis seda õiget, läheb tõeline elu akende taga edasi. Arvuti saab välja lülitada, kuid end elust välja võtta pole võimalik. Kindlaid piire pole ju olemas. Kõik on tunnetuse küsimus. Ja arvuti ei kujuta meile mingit ohtu, kuni mõistame, et oleme need kes juhivad ise virtuaalmaailma, mitte vastupidi.
