Prince Of Qin, Divine Divinity, Freedom Force… Mitmed kompud jäid tähelepanust ilma, sest kõigi pilgud olid suunatud staaride poole. Elu pole õiglane, kuid arvustaja võib olla. Seepärast tulebki jutuks midagi, mis tõenäoliselt ei jõua müügiedetabeli tipu lähedalegi, kuigi on seda väärt: Arx Fatalis.

Autoriks on prantslaste Arkane Studios, mis kinnitab järjekordselt, et sellel rahval on annet, kui asi puudutab arvutimänge (tuletagem meelde Little Big Adventure’it järjega või Stupid Invadersi). Põhjus on ehk selles, et nad oskavad ka suhteliselt leierdatud teemasid uuest ja huvitavast vaatenurgast näidata, lisada mõne äraspidise nipi või triki, mis tulemuse automaatselt sümpaatseks muudab. (See on ilmselt pigem seotud üksikute prantslaste, mitte terve rahvuse andekusega — Lauri)

Nii ka nüüd. Esmapilgul ei pakuta ju midagi uut. Sügavates koobastes toimub lõviosa kõigi RPG-de tegevusest. Vaenlaste tapmine, kogemuspunktide korjamine ja mingi tumedamat sorti kultuse kurjade plaanide nurjamine on samuti üsna standardne tegevus. Tegelaskond moodustub kah vanadest headest rassidest nagu inimesed, goblinid, trollid, rottmehed jne.

Milles seisneb erinevus? Olles mõnda aega Arxi rõskevõitu maailmas ringi uitanud, saad sellest ka ise aru. Kui enamikus rollikates on koopad lihtsalt koht, kuhu peita salapäraseid artefakte ja panna nende kaitseks valvele ligaste monstrumite armee, siis siin on need eelkõige kõikide olendite elupaik, kus tehakse tööd ja elatakse normaalset pereelu. Mõõka viibutatakse peamiselt siis, kui võitled elukatega või endale ise seadusi ehk kombeid eirates häda kaela tõmbad. (Isegi goblinid ei esine kui inetud ja haisvad rünnakrühmlased, vaid kui tsiviliseeritud ühiskond… mis on, tõsi küll, inetu ja haisev, kuid siiski tervikuna kommunikatsioonivõimeline.) Tapmist korraldatakse valikuliselt ja tegelikult viivad sind rohkem edasi ponnistused mõistatuste lahendamisel, mitte teiste olendite kuubikuteks hakkimine.

Lisaboonustena tuleb ära märkida ainulaadne loitsusüsteem ning ümbruskonna ülikõrge interaktiivsus. Kuid enne sügavuti teose iseärasustesse laskumist lühike kokkuvõtte stoorist. Aastaid tagasi toimus kohutav katastroof, mille tagajärjel kustus planeeti soojendav täht (päike). Kliima muutus ruttu kohutavalt külmaks, mis tegi maapinnal elamise praktiliselt võimatuks. Kõik Arxi (mis on, muuseas, linna nimi) läheduses elavad rassid ja rahvused tegid ühiseid jõupingutusi, et kolida ümber hiiglaslikku päkapikkude koobaste süsteemi, mis kaitseb ekstreemselt madala temperatuuri eest. Ühine eesmärk loos tükiks ajaks üldise rahu, kuid nüüd, kus kõik ennast juba mugavalt sisse seadnud, hakkavad vanad hõõrdumised taas tugevamaks muutuma. Oodata on rahutuid aegu. Ausatele-headele asukatele teeb lisatuska ka kurja jumala Akbaa taaselustamist sooviv grupp kõrilõikajaid, kelle plaani nurjamine saabki su eesmärgiks.

Juhitavat tegelast õnneks/kahjuks valida ei saa. Feministide suureks pettumuseks on ainuke valik meessugu, isegi erinevaid näolappe on vähe. Kindlaks ei ole määratud ka sinu amet/klass. Peamistele (Strength, Mental, Dexterity ja Constitution) ja kõrvalomadustele punkte lisades kujuneb soovitud karakter välja alles ajapikku: võitleja, varas või maag.

Arx Fatalis jaguneb koobaste sügavuse järgi kaheksaks. Kuid luba rõhutada, et tegemist pole Diabloga. Tasandite vahel liikumine on suhteliselt juhuslik — kord satud sügavamale, kord tuled tagasi maapinna lähedale. Kõik oleneb ülesandest.

Kuigi peategelasele antakse täiesti vabad käed selles, kus ja kuidas liikuda, soovitan soojalt järgida üsnagi lineaarset stoorit. Fatalis on piisavalt keeruline peavalutagi, mida tekitab teadmatus järgmise sammu suhtes. Seega, kuigi sul on kõik võimalused inimeste kuningas maha koksata, on see tegelikult paha-paha!

Enamik ülesandeid nõuavad päris kõvasti ajutegevust. Vihjeid lahenduste kohta on vähe, kui üldse, ent seda suurem on võidurõõm, kui oled jälle mõne „pähkli purustanud“. Tegelikult ei soovitagi teost päris algajatele — laialdased kogemused nii RPG kui ka seikluste vallas kuluvad hädasti ära. Niisiis hardcore, baby.

Rääkides Arxi mahlakatest omadustest… Maailmaga tuleb otsest kontakti hoida päris palju. Näiteks kui tegelane tunneb nälga (ja ta teeb seda üsna tihti), võid tappa mõne roti, ta nülgida, süüdata lõkke ning küpsetada toored ribitükid vastuvõetavaks roaks. Kui tahad valmistada tervistavat nõiajooki, otsi vastav ravimtaim, tao uhmris pulbriks, vala see tühja pudelisse ja kuumuta piirituspõletiga — voila! Sedalaadset üsnagi keerulist interaktsiooni leidub palju ning mitmesugune mikromajandamine ongi üks lõbusamaid osi.

Üsna palju läheb tarvis ka maagiat. Loitsusüsteem on žanris seni ainulaadne, kuigi kurjad keeled räägivad, et midagi sarnast kasutab strateegia Black & White. Võlujõud kutsutakse esile, joonistades õhku ruunimärke. Kasutada saab küll vaid neid loitse, mille jaoks oled ruunimärgid juba leidnud, a kavalad maagiakasutajad taipavad ruttu, et piirduma ei pea vaid ametlike loitsudega, st nendega, mis su päevikus kirjas on. Iga ruunikivike omab kindlat tähendust, kui suudad neid dešifreerida, võid neid kombineerida ka uute loitsude loomiseks. Kaks esimest, mille leiad, tähendavad “Looma” ja “Tuli” –nende kokkupanemisel saad loitsu, millega süüdata lõkkeid, tõrvikuid jms. Ilmselt aimad juba, mida vahvat saab teha sel juhul ruuniga “Hävita”.

Maagia kasutamine pole kõige lihtsam, kuid harjutamine teeb ju meistriks. See kehtib ka kasutajaliidese suhtes. Nimelt kannatab mängitavus vähemalt algul kehvalt ülesehitatud juhtimise süsteemi tõttu. Eriti ilmneb see pagasisse kuhjatud tavaari kasutamises. Näiteks elupudelikese joomine — uustulnuk prooviks kahekordset hiireklõpsu, mis on tegelikult mõeldud esemete kombineerimiseks. Siis paremat hiirenuppu, mis inventory kinni paneb. Alles seejärel võib ta tulla mõttele, et tegelikut tuleb vajutada kaks korda Enterit. Aga oh õnnetust!, selleks ajaks on meie kangelane juba koolnud. Teine tobedus on, et pagasit ei saa kasutada samaaegselt relva käes hoides — reaalajas toimiva mängu puhul on see väga halb disaini-idee.

Võitlemine ise on küllaltki sirgjooneline. Hiire vasakut nuppu all hoides kogud löögijõudu (mida kauem, seda parem) ja seda vabastades antaksegi loodetavasti surmav hoop.

Miinustest võib ka välja tuua kehvavõitu kaardi, mida on praktiliselt võimatu kasutada liikumise vältel, ning mõned vead tegelaste intellektis. Tasuta parandused aga eemaldavad päris suure hulga jamadest, nii et pole hullu. Tehniline külg ja välimus on siiski keskmised. Ei midagi suurepärast, ajab lihtsalt asja ära. Tegelikult võib tasemete loojatele isegi õlale patsutada: nad on suutnud anda maailmale, kus kunagi ei paista päike, kamaluga värvikust. Märkida võiks ka seda, et muusika puudub täielikult, üldine helitaust aga enam kui korvab selle puudujäägi.

Arx Fatalis on kohustuslik igale rollikagurule. Sellest ei saa ilmselt bestsellerit (selline on pioneeride saatus), kuid olen kindel, et paljud tuleviku rollikad võtavad malli justnimelt siit, et häid ideid veelgi paremini teostada.

Arx Fatalis
Arkane Studios, levitab JoWooD
Tugi: 1
Vajalik: PIII-500 (PIII-900), 64 (256) MB RAM / 128 MB RAM Windows 2000 ja XP jaoks, 750 MB HDD, 16 (32) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: pole veel teada