Põhjuseid, miks osad treenerid nii käituvad on mitu.

Kõigepealt, Eestis ei väärtustata treeneri ametit ning treenerid saavad palga asemel stipendiumi ning treenerid peavad tihtilugu rabama mitmel rindel. See tähendab, et need, kes ülikoolis kehakultuuri eriala lõpetavad, ei ole noortetreeneri ametist just väga vaimustunud ning treeneriteks saavad paljud, (kindlasti on ka erandeid) kel puudub selleks vastav haridus ehk tekib kehvasid treenereid.

Kehvad treenerid hindavad tihti laste füüsilisi võimeid üle ja liiga suured koormused trennis väsitavad lapsi. Väsimuse tõttu võib lastel tekkida ka probleeme koolis.

Need, kes saavad litsentsi vastavat haridust omamata, ei tunne paraku ka väga hästi spordi teist külge – psühholoogiat. Selle asemel, et noort sportlast sõbralikult õigele teele suunata või talle tehnikalisi nüansse õpetada, otsustatakse asi karjumise ja „piitsa“ abil selgeks teha. Millisele noorele selline treener meeldib?

Teiseks, kes ei tahaks, et nende käe all õppinud noorest saab tulevikus kuulus, medaleid võitev sportlane ehk teisisõnu loodavad treenerid endale sportlase kaudu nime teha, et tagada endale tuntus. Seega, kui kehv treener näeb oma treenigrühmas mõnda andekamat, proovib ta teda eriti „edukalt“ treenima hakata. Tihtilugu keeratakse aga selle nö õige trenniga hoopis vint üle ja lapsel võib hakata tervis jukerdama või kaob tal huvi spordi tegemise vastu sootuks.

Tõsi, treeneri karm käsi on mõndades olukordades lausa hädavajalik, kuid pigem siis kui noor on juba vähemalt 17- või 18-aastane ja on kindel, et soovib tulevikus sportlaseks saada. Leian, et neid, kes tippu minna ei soovi, vaid tahavad ennast lihtsalt vormis hoida, tuleks kindlasti treenida „piitsata“.

Austatud Noorte Hääle lugeja, kas Sina oled kokku puutunud karmide treeneritega, kes on sult võtnud huvi sportida?