Battlefield 1942: The Road to Rome

Uuteks kaartideks on Monte Cassino, Baytown, Husky, Anzio, Salerno ja Santa Croce. Nagu originaali puhul, on need suurepäraselt tehtud. Kuna tegevuspaikadeks on seekord Itaalia, lisandub vaenupooltele kaks rahvust: prantslased ja itaallased.

Kaheksast uuest masinast on tähtsamad kaks pommituslennukit: sakslaste BF-110 ja brittide Mosquito. Ja ega relvadki jää uuendamata: itaallastel on Breda ründepüss, brittidel Sten SMG ja täägid osade vintpüsside otsas. Viimast varianti kasutavad mehhaanikud. Vintpüssi laadimine võib kohati palju aega võtta ja tänu täägile on nüüd lähivõitluses lihtsam hakkama saada.

Mängitavuselt on suurimaks muudatuseks, et enam ei kasutata üksikosas scriptingut, mis tähendab, et lahing toimub iga kord erinevalt. See on hea, kuna paari matši järel teavad paljud, kuidas arvuti juhitud sõdurid kuskil areenil käituvad.

Üsna tasakaalustamata areen on Monte Cassino, kus natsidel leidub palju rohkem eeliseid kui liitlasvägedel. Näiteks on sitsiillastel palju rohkem kahureid, aga liitlastel ainult tankid, mis tihtipeale ei kõmmuta vastaseni väljagi. Siiski, kogenud võivad kasutada suurtükke, mis osutub seal väga kasulikuks. Suurtüki-eksperte on Battlefieldis paraku üsna raske leida.

Teisena tuleks rääkida kaardist Battle for Salerno, mis vastab vägagi FPSides levinud King of the Hill märuli kirjeldusele. Kes soovib võita, peab vallutama mäe, mis asub kaardi keskel. Sealt saad täieliku õhutõrje, mis on baasi säilitamisel üsna tähtis.

BF-110 ja Mosquito pommitajad on raskesti juhitavad, kuna need on kogukad lennukid. Isegi õhkutõusmise ajal võib probleem tekkida ja maandumine saabuda seetõttu rutem kui plaanitud. Õppides korralikult juhtima ja omades täpset laskmisoskust, võid vastaseid nende baasis tükk aega kiusata, ilma et nood peaaegu midagi ette võtta saaks.

Masinapargile lisati ka mõned tankid ja veoautod, millele kuulipildujad peale monteeritud. Kõikidel on tasakaalustamise huvides nii head kui halvad küljed. Parim kasutus kuulipildujatega veoautodele: nendega saab lennukeid küllalt hõlpsasti alla tulistada, kui need heasse kohta ootama paigutatud.

Digital Illusions võinuks mõned ebarealistlikud punktid ikkagi parandada. Näiteks selle, et tulistades püstoliga autoradiaatorit, tuleb märgatava kahju tegemiseks kolm salve tühjaks lasta. Siin mainiks veel seda, mida Battlefield 1942 arvustuses (9/02) ei öeldud: masinatel on omad nõrgad punktid, autodel radiaatorid, tankidel roomikute ümbruses ja lennukil tiivikute juures.

Kõige levinum häda FPS võrguosas ei jäta ka The Road to Rome’i vahele. Kuigi see on alles uus, on cheaterid leidnud juba viise, kuidas sohki teha. Nendest tuntumad on wall-hack (seintest läbi tulistamiseks), aimbot (alati täpselt sihtimiseks) ja granaatide kiiresti viskamise hack.

Battlefield 1942-ile on juba valminud palju tasuta täiendusi. Tuntuim on vast Desert Combat, mis lisab madinale helikoptered, hävitajaid jm. Paneb mõtlema, kas umbes 500 krooni on seetõttu veel kuut kaarti ja mõnd sõidukit väärt.

Siin on kaks vastust. Esiteks: sul ei jää fännina muud üle, kuna varsti uuendatakse kõik serverid laienduse peale. Teine vastus oleneb sellest, kui suur huviline oled. Minu meelest on Rome’i mõtet osta juba seetõttu, et areenid on äärmiselt detailselt valmistatud ja mul jäi Battlefield 1942-st väga hea mulje. Mõnikord võib ümbrust nii nautima jääda, et sind koledal kombel teise ilma saadetakse.

Heli: 3
Pilt: 5
Mängitavus: 5
Perspektiivsus: 3
Omahinne: 4

FPS
Digital Illusions, kirjastab EA Games, meil levitab ASE Computers
Tugi: 1-64 (Internet, LAN)
Vajalik: PII-550 (PIII-800), 128 (256) MB RAM, 1,2 GB kõvaketast, 32 MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP, varem installeeritud Battlefield 1942
Hind: 410 kr (ASE)