Ma tean, miks igas korralikus traumapunktis on teemantpuur. Ma tean, millise lennuki WCs on kõige parem seksida. Ma tean, et igal aastal on Washingtoni osariigis kombainide romuralli. Ma tean, kuidas valmistada kodustest vahenditest napalmi. Ma tean seda, sest
tema
on sellest oma raamatutes kirjutanud. Selle teadmise juures on kõige hirmutavam see, et see on kõik tõsi (v.a napalmi retsept, mis ära muudeti). Ta on mees, kes uurib läbi mitmesajaleheküljelise entsüklopeedia, selleks et saada oma raamatule kaks lehekülge teksti.

Suurem osa süžeekäikudest ja tegelastest on saanud inspiratsiooni päriselust ja lugudest, mida inimesed talle rääkinud on, teinekord on mõned lood lausa üks ühele ümber jutustatud.

“Kepid ja kivid võivad murda su luud, kuid sõnad teevad põrguvalu” (Lullaby)

Kes on see mees? Ta nimi on Chuck Palahniuk (häälda: Paul-ah-nik või nagu autor ise ütleb Paula Nick, tema vanavanemate eesnimed). Ta sündis 21. veebruaril 1962, kasvas Washingtoni osariigis Ameerikas, kus ta praegu ka elab. 1986. lõpetas ta Oregoni Ülikooli ajakirjanduserialal ning asus tööle kohalikku ajalehte. Hiljem on ta olnud ka mehhaanik, vabatahtlik kodutute varjupaigas ja eskort haigetele, kes omal käel enam hakkama ei saa. Täiskohaga kirjanikuks hakkas ta 90date alguses.

“Sul on valik. Elada või surra. Iga hingetõmme on valik. Iga mööduv minut on valik. Iga kord kui sa ei viska end treppidest alla on valik. Iga kord kui sa ei tekita liiklusõnnetust, sa astud uuesti teenistusse” (Survivor).

Soov selleks saada oli temas juba varajases eas ja Tom Spanbaueri töötoad aitasid ta lõpuks kohale. Dokumentaalfilmis “Postcards from the Future” räägib Chuck, kuidas ühes töötoas ütles Tom talle “Sinu kirjutamine imeb. Aga sa jutustad väga hästi lugusid. Kirjuta samamoodi nagu sa räägid”. Ning seda ta tegigi. Esimest raamatut (Insomnia: If You Lived Here, You’d Be Home Already) ei avaldatud kunagi, kuna tolle lugu ja tegelased olid kirjastajate arvates nõrgad. Järgmine katsetus (Invisible Monsters) jäi samuti ilmumata (kuigi jõudis trükki hiljem, kui Chuck oli juba mõningase edu saavutanud), sest see olevat liialt häiriv olnud.

“Inimesed kasutavad telefoni, sest nad vihkavad üksteiste lähedal elamist kuid kardavad olla üksinda” (Survivor).

Vastupidiselt tavamõtlemisele otsustas Chuck protestiks midagi veel häirivamat kirjutada, mis viis tema seni kuulsaima teose „Fight Club” valmimiseni. See leidis üllatavalt sooja vastuvõtu ning kui režissöör David Fincher raamatu avastas ning sellest filmi tegi oli Chuck Palahniuk tehtud mees. Temalt on seni ilmunud 7 ilukirjanduslikku teost: „Fight Club” (1996), „Survivor” (1999), „Invisible Monsters” (1999), „Choke” (2001), „Lullaby” (2002), „Diary” (2003), „Haunted” (2005), millest „Lämbumine” ja nüüd ka „Kaklusklubi” on eesti keeles saadaval. Lisaks on ta kirjutanud ka 2 mitteilukirjanduslikku teost: „Fugitives and Refugees: A Walk in Portland, Oregon” (2003) ja „Stranger Than Fiction: True Stories” (2004).

“Kuniks sa leiad midagi, mille eest võidelda, sa rahuldud millegagi, mille vastu võidelda” (Choke).

Kirjandusprofessor Jesse Kavadlo kirjutas “Kujutage ette mis tunne on kui sinu silmi hõõrutakse klaasikildudega. Just selline tunne on lugeda Chuck Palahniuki”. Omal isiklikul kogemusel põhinedes ei saa öelda, et ta palju mööda paneks. Samuti räägivad faktid selle poolt, 2003. aastal oli Chuck tuuril tutvustamas Diary’t ning luges seal oma lühijuttu „Guts” (mis 2004. aasta märtsis ilmus Playboy ajakirjas ning hiljem 2005. aastal raamatus „Haunted”). Kõigi lugemiste käigus minestas kokku üle 30 inimese, mõnede andmete kohaselt isegi ligi 60.

“Sinu sünd on viga mida sa püüad kogu ülejäänud elu parandada” (Invisible Monsters).

Raamatus „Fight Club” on koht, kus Marla ütleb peale jõulist seksimaratoni Tyleriga mehele “Ma soovin, et ma võiksin saada sinu abordi”, mis oli algselt ka stsenaariumis. Produtsendid arvasid, et see on liialt räige sõnadekasutus ning palusid Chucki seda ära muuta, kes oli nõus, tingimusel, et muudetud lause jääb kehtima. Kui lõpuks filmimiseks läks ning Helena Bonham Carteri poolt kehastatud tegelaskuju ütleb sõnad “Mind pole algkoolist saati niimoodi kepitud”. Produtsentsendid olid valmis kõigeks, isegi originaaltekstiks tagasimuutmiseks, peaasi ainult, et see fraas filmi ei jääks. Publiku õnneks jäi Chuck peale.

“Igasugune tõeline usk surma on lihtsalt soovunelm. Ärge raisake häid narkootikume enda tapmiseks. Jagage neid oma sõpradega ja korraldage üks pidu. Või saatke need mulle.” (Chuck ise).

Kuigi Chucki raamatutes on palju surma, irooniat, süngeid sündmusi isegi tibake ulmet, on kõik tema romaanid sisuliselt ikkagi armastusest. Sellest kuidas peategelane peab vajuma kõige sügavamale murede mülkasse, olukorda kus enam halvemaks minna ei saa, selleks et leida rahu, vaikus, leppimine. Sa pead langema põhja, enne kui võid tõusta tippu. Sa alustad tema raamatu lugemist mõttega, et oled hullumeelne või et maailm on paigast ära ning kui oled sellega lõpetanud näed, et on keegi, kes mõistab või et asjad ulatuvad palju sügavamale kui oskasid aimata.

Palahniuki minimalistlik, küüniline ja irooniline must huumor ning oskus äärmiselt köitvalt lugu jutustada on pannud Ameerikas lugema terve põlvkonna, kes ilma temata poleks ilmselt ühtki raamatut eales kätte võtnud. Eestis seda muret küll pole, aga igati väärt lugemiskogemus on ta sellegi poolest. Küsi raamatupoest/-kogust tema raamatuid ja vaata internetist http://www.chuckpalahniuk.net