Coca-Cola sündis tänu ühele apteekrile — köhasiirupi ning juuksevärvi avastajale — kes arvas algselt, et oli avastanud ravimi peavalu, nõrkuse ja väsimuse vastu. John S. Pemberton segas 1886.aastal oma Atlanta laboratooriumis kokku poolvedela tumepruuni siirupi. Kuna aga ravimiks mõeldud eliksiir mõjus veega lahjendamisel äärmiselt ergutavalt, siis saigi sellest armastatud ja hinnatud janukustutaja Coca-Cola.

Tol korral ei osanud keegi aimata, et sellest saab Ameerika uus kaubamärk ja uue eluviisi sümbol. Pembertoni äripartner Frank M. Robinson tuli mõttele nimetada uus jook Coca-Colaks selle valmistamiseks kasutatud koostisosade — kokalehed ja koolapähklid — järgi.

Alguses lahjendati siirupikontsentraati hariliku veega ja müüdi klaaside kaupa armastatud joogikohtades (Soda Fountains). Õnnelik juhus tahtis aga, et üks töötaja segaks Coca-Cola kontsentraati kogemata soodaveega, mille tõttu see veelgi parem tundus. Sellest ajast alates hakati Coca-Colat valmistama süsihappegaasi sisaldava veega. Nõudlus Coca-Cola järele suurenes ja ulatus varsti Atlanta piiridest väljapoolegi.

John S. Pemberton, kes tundis rohkem huvi oma laboris ainete segamise kui äritegevuse vastu, müüs 1888.aastal oma Coca-Cola retsepti ja sellega seotud õigused 2300 dollari eest ärimees Asa G. Candlerile. Eduka ärimehena oli Candleril oma tegevfirma ja kapital. Ettevõtliku mehena õnnestus tal saavutada läbimurre ja tõsta Coca-Cola Ameerika joogiturul domineerivale kohale.

Candleri reklaamistrateegiad olid lihtsad kuid mõjusad. Juba 1890.aastal saatis ta “Soda Fountains’i” klientidele isiklikult adresseeritud kutseid tasuta klaasikesele Coca-Colale. 1892.aastal asutas Candler Coca-Cola Company ja lasi Coca-Cola nime seadusega kinnitada. Selleks ajaks oli Coca-Colast saanud asendamatu jook ühiskondlikel üritustel ja varsti võis teda nautida ka kodudes.

Candlerile tehti ettepanek müüa Coca-Colat juba soodaveega segatult valmis joogina pudelis. Alles 1899.aastal nõustus Candler selle ideega ja sellest sai Ameerika joogitööstuse tulutoovaim tehing.

1919.aastal müüsid Asa G. Candleri lapsed kunagi 2300 dollari eest omandatud õigused 25 miljoni dollari eest ühele Ameerika pankade ühingule, mille eesotsas oli Ernst Woodruff. 1923.aastal sai tema pojast Robertist Coca-Cola Company president. Robert W. Woodruff oli täiesti uute ideede, ettekujutuste ja müügimeetoditega ärimees. Tema eesmärk oli teha Coca-Cola kättesaadavaks igaühele kogu maailmas. Woodruff viis esmakordselt sisse valmistoote kvaliteedikontrolli, et pakkuda kõikjal täpselt ühesugust maitset, kvaliteeti ja pakendit.

Teise maailmasõjaga tuli Coca-Cola rahvusvaheline läbimurre. Kindral Eisenhoweri sõbrana, andis Woodruff korralduse, et iga vormiriietuses mees saab oma pudeli Coca-Colat viie sendi eest — ja seda ükskõik kus. Ameerika rahvusjoogist sai moraalne tugi Ameerika väeosadele rindel ja “American way of life” sümbol. Peale sõda võeti villimispaigad kohalike ettevõtete poolt üle. Leidus vaevalt mõni maa, kus Coca-Cola polnud kättesaadav. Kuna ikka enam ja enam kasutati lühendit “Coke”, patenteeriti see sõna aastal 1945 registreeritud firmamärgina. Sellest ajast on “Coke” ametlik sünonüüm sõnale “Coca-Cola”.

Aja jooksul muutuvate tarbimisharjumustega on Coca-Cola alati arvestanud. Sortimenti on pidevalt laiendatud. 60-ndatel tulid müügile Fanta ja Sprite ning 1984.aastal lasti käiku Coca-Cola Light. Ka pakendusvaldkonnas on tehtud muudatusi vastavalt tarbija soovidele. 3dl suurusele klaaspudelile järgnesid liitrine pudel, purgid jm.

- Aga mida Sina jood?