Coca-Cola: tattnina, päkapikke pole!

Hea, et mul endal lapsi ei ole. Muidu tuterdaksid nad jalus, sikutaksid kampsunivarrukast ning nuiaksid pisarsilmil päkapikku, väljasirutatud peos viis Coca-Cola korki. Ise sealjuures vaevumatagi läbi lugema päkapikukampaania juhendit, mis selgelt ütleb: „Kampaaniakorke, ja –kuponge saab päkapikkude vastu vahetada kuni 15.01.2006 või kuni auhindu jätkub”.

Ja kui mul oleksid lapsed, siis astuksin ilmselt pimesilmi nende lapsevanemate ritta, kes väljendeid valimata teotavad Coca-Colat selle igati vahva kampaania pärast.

Miks jäid x-30000 last päkapikust ilma? Turumajandus. Vanemad, olge head ja rääkige oma lastele turumajanduse põhimõtetest ja muutke ebameeldiv olukord väärtuslikuks õppetunniks.

Võtke laps põlvele ja rääkige talle kasumile orienteeritud majandusest. Ja sellest, et 2,5 liitrilt karastusjoogilt teenitav kasum on oluliselt väiksem päkapiku tootmise ühikuhinnast.

Rääkige neile juriidiliselt reguleeritud õigusruumist, kus me viibime. Sellest, et loeb kirjalik sõna ning et kõiksugused lepingud tuleb ALATI eelnevalt läbi lugeda. Hiljem võiksite hakata lapsele õhtuti Põhiseadust ja valitud palasid Karistusseadustikust unejutu asemel ette lugema.

Kindlasti tutvustage talle Charles Darwini mõtteid ja laske tal kirjutada lühikirjand teemal „Miks mina ei olnud koka joomises 30000 kiireima ja elujõulisema isendi hulgas?”.

Lõpetuseks laske tal iga päev osta krõpsupakk, mille seest „võib leida rahatähti” ja küsige huvitatult, et kui palju ta siis täna võitis. Uskuge, lõpuks ta loobub krõpsudest ja turunduskampaaniatest vabatahtlikult.

Korke koguvad lollid!

Ja jumala eest, ärge laske tal vaadata filmi „Charlie ja šokolaadivabrik”! Sedasi ta jääbki uskuma, et ostes vaid kaks tahvlit šokolaadi, on võimalik saada üks võidupiletitest, mis üle maakera miljonite šokolaadipaberite hulgast viie vahele peidetud on.

Tegelikkuses ei võida suvaline tarbija peaauhindasid mitte kunagi. Selleks pead sa A) ostma toodet tonnide kaupa kokku või B) olema kampaaniat korraldava firma töötaja või tolle sugulane.

Teooria võttis suurepäraselt kokku Pärnus tegutsev natuke põrutada saanud Pudeli-Vova. Pakkusime talle kord naljaviluks lisaks pudelitele ka õllekorke ja soovitasime neid piisaval arvul koguda ja loosimisel osaleda. „Ma pole päris loll,” kõlas ta lühike vastus. Pudel — tähendab raha taskus. Kork tähendab… korki taskus.

Praktikaga tutvustas mind mõned aastad hiljem koolivend. Nimelt oli ta ühte käppa pidi sees Eesti ühes suuremas karastusjoogifirmas ja teisega õlletehases. Selle tulemusena sõitis ta ringi viimase peal jalgrattaga ning „loositi” ka muusikakeskuse omanikuks.

Lõpetuseks soovitaksin ma Coca-Cola kallal irisevatel lapsevanematel ja jonnivatel lastel loobuda sellest tüütust mina-maniakaalsusest ja vaadata vahelduseks ka suurt pilti: kampaania eesmärk sai ju täidetud ja 30000 päkapikku leidsid selle tulemusel endale uue kodu.