Esiteks mu vana sõber Kristo, kes mõne aja eest ka vahelduva pealehakkamisega Maaniat täita aitas. See tüüp on kujundanud laiskusest tõelise kunstivormi. Kuna ta on laisklemises nii veenev, mõjub ta oma n-ö leivanumbris ühtaegu kaasakiskuvalt ja südantsoojendavalt. Kristo paneb inimesed naerma ainuüksi sellega, kuidas ta langetatud puutüve meenutades voodis lesib. Korduvalt järele proovitud.
Teine tõestus on Crazy Taxi. See mündiautomaatidel ehk arcade-masinatel elu alustanud ja Dreamcastil klassikustaatuse omandanud ralli on tõeliselt laisk mäng. Alanud milleeniumi standardite kohaselt on õigupoolest häbiasi, et sa raha eest nii vähe saad. Põhimõtteliselt pole siin muud kui taksojuhina suvises multikalinnas kihutamine ning vahelduseks tosinkonna trikiülesannete täitmine. Aga see vähene on teostatud peaaegu ideaalselt, ning laiskus, jällegi, mõjub.
Päris aus olles erinevad sõiduvalikud siiski eksisteerivad, kuid sisu on alati üks — täida ülesanne enne, kui aeg nulli tiksub. Erand leidub trikkide alal, kus näiteks hoopis autoga kaugust hüpatakse.
Taksojuhina otsustad, kas möllad linnas teatud perioodi (kolm, viis, kümme minutit) või üritad hoida kindlaksmääratud üldist aega lõpuni tiksumast. Selleks tuleb kliendid viia sihtpunkti võimalikult ruttu — kedagi peale korjates lülitub sisse veel eraldi ajalugeja, mille arvelt võibki üldisele kellale väärtuslikke sekundeid juurde võita. Viimane eeldab, et oled väga kiire ja üldse lahe. Mida rohkem punktist A punkti B põrutades kreisilt liikled, seda rohkem kontole dollareid pudeneb. Lõpus on suurim tuus see, kes suurima arvu rahulolevaid kliente sai ning seega enim raha tasku kaapis.
Crazy Taxi on üllatavalt vägivallatu ja positiivne. Siin lihtsalt ei ole võimalik surra! Isegi mõni eriti kurjakuulutav avarii lõpeb vaid sellega, et su auto amfetamiinilaksu saanud kummipalli kombel teadmata suunas minema põrkab. Vee all võib ka sõita, ehkki see võtab tempo aeglaseks.
Kui valida, millesse autorid kõige pohhuistlikumalt suhtusid, võidab pool kuningriiki ja koleda printsessi muusikaline taust. See koosneb… neid on vist neli?… neljast muretust ska-pungi loost, mida esitab tüüpiline Blink-182 põlvkonda esindav bänd. Tolle nimi ei jäänud meelde, ent see oli loomulikult lühike ja numbritega. Tähendab, need muretud ja energilised ruigamised sobivad kreisit rallit saatma ideaalselt, kuid hakkavad oma vähese arvu tõttu ruttu korduma. Nende asemel võid nautida küll omakoostatud mp3-nimekirja või kaht plaadilugejat omades suvalist plaati, aga miinus on see ikkagi. Nagu oleks tegijad öelnud: me ei viitsi musaga jännata, tee ise ka midagi. Seetõttu on väga aus, et käesolev kategooria pälvib hindeks „mitterahuldava“.
Crazy Taxi on saanud praeguseks konsoolidele kaks järge. Et need aga kuigi palju algset edukat valemit ei täiendanud, laisk sari ju, peetakse üldiselt parimaks esimest väljalaset. Nii et sa ostsid, varastasid või laenasid endale kuldse klassiku. Ja usutav, et sa naudid seda palju pühendumust nõudvate baldursgeitide ja everkuestide vahepalaks veel kaua. Mitte pikalt, aga mõne aja tagant jälle. Lihtne võtta, lihtne jätta.
Crazy Taxi
Strangelite, levitab Empire
Tugi: 1
Vajalik: Athlon / Duron / PIII-500 või Celeron 600 (Athlon või PIII-800), 64 (128) MB RAM / 128 MB Windows XP puhul, 16 (32) MB 3D-kiirendi, Windows 95/98/Me2000/XP
Hind: ca 550 kr
