Delfi loetuim kaasautor Daniel Sepp tahab saada ajakirjanikuks
Daniel, kes sa oled?
Olen suhteliselt noor inimene, mulle meeldib asju teha, ma ei salli tegevusetult ühe koha peal istumist ja mitte millegi tegemist. Alati keerleb mu peas tuhandeid semantilisi konstruktsioone, mille üle ma mõtisklen päevad läbi ja kord on juba niimoodi, et kui ma mõne mõtte omale pähe võtan, siis see eeldab ka seda, et ma selle ära teen.
Ma ei ole kunagi arvanud, et kool on elus kõige olulisem ja sestap ma olen ka elus palju sealt puududa saanud, aga nagu ütles Mark Twain: „I've never let my school interfere with my education,“ ehk siis eesti keeli „Ma ei ole kunagi lasknud koolil sekkuda minu haridusse.“
Kuidas sa rahvaajakirjanduse avastasid? Kas see tuli kohe, kui Noorte häälest kuulsid?
Tegelikult rahvaajakirjandusega olin ma tuttav juba Rahva hääle ajast ja Rahva hääl tuli natukene enne Noorte häält. Katsetasin mõned korrad sinna kirjutamist ning päris hästi – 2 esimest lugu läksid kohe ka üles.
Noorte häälega – olin küll teadlik sellest rahvaajakirjanduslikust poolest, aga mul kulus tükk aega enne kui ma jõudsin mingisugusele arusaamale selle kontseptsioonist ja kontseptsooni mõistmata ei ole ju võimalik tegelikult üldse midagi kirjutada.
Mis sind kirjutama ajendas?
Noortel puudub tegelikult tänase päevani väljund, mida Noorte hääl on teataval määral pakkuma hakanud ja ka minul tekkis selle väljundi puudus, sest, nagu ma ütlesin, on mul peas väga palju mõtteid ja ma aeg-ajalt tahan neid teistegagi jagada. Kuigi, mis seal salata, tegelikult ühel hetkel muutus Noorte häälde kirjutamine mulle natukene hasartseks, sellepärast, et ma seadsin endale sihiks, et minust saab esimene inimene, kes saab Delfist endale televiisori ja ma õnnestusin.
Noorte hääl muutus minu jaoks koduseks – ma tundsin ennast rahvaajakirjaniku „adminnisüsteemis“ suhteliselt koduselt, teadsin väga hästi, kus mis asub ja kui ma midagi nägin ja mõtlesin millegist ja leidsin, et see on kirjutamist väärt, siis ma võtsin sülearvuti välja ja lihtsalt kirjutasin. Koduse tunde võlgnen ma NH toimetusele, aitäh!
Kas sa soovitad ka teistel noortel Noorte häälde kirjutada?
Jah, kindlasti! Kui vähegi on tahtmist ja soovi, siis on see kindlasti väga hea moodus end proovile panna. See, kui su artikkel üles läheb, tähendab seda, et tegelikult kirjutada sa oskad.
Olgem ausad, Delfi on suhteliselt tõsiselt võetav portaal Eesti veebimaastikul, mis tähendab seda, et see, et su artikkel üles läheb, on teatav aksepteerimise märk, et jah, sa said asjaga hakkama. Kõik inimesed, kellel on vähegi soovi ennast proovile panna või siis on tõesti soov kirjutada, siis andke minna! Mina soovitan soojalt.
Kas Noorte hääles oleks sinu meelest vaja midagi muuta?
Ma arvan, et ma ei ole veel päris küps sellele küsimusele vastamiseks. Kindlasti osad asjad on mind häirima hakanud ajapikku või siis rohkem isegi osad asjad, mis häirisid mind esialgu, aga see on kõik osa Noorte hääle kontseptsioonist ja ma arvan, et Noorte hääl on veel ise suhteliselt noor. See, kuhu ja kuidas ta areneb, ei ole üldse kindel.
Nii palju, kui ma olen täheldanud Noorte hääle arengusuundi, on need igati tervitatavad – lugejakirjade arv on balansseerunud toimetuse enda lugudega ja see on suhteliselt tajutav. Mulle meeldib see, et lugejad väga paljus ise loovad kuvandi sellest, mis ta on.
Kas sinu meelest on rahvaajakirjandusel Eestis tulevikku ja kas rohkem inimesi peaksid kirjutama hakkama?
Kindlasti on sel tulevikku. Rahvaajakirjanduse tulek kui selline oli suhteliselt ilmselge. Eesti inimene on suhteliselt passiivne, väga harva kohtab seda, et inimesed lähevad koos protestima millegi vastu, erinevalt paljudest teistest riikidest.
Eestlased teevad seda kuidagi tagasihoidlikult ja ma arvan, et rahvaajakirjandus on väga hea moodus enda arvamuse näitamiseks läbi meedia. Kui Eesti inimene tõesti ei taha ennast kodust välja ajada, selle nimel, et enda arvamust näidata, siis tehku seda kodus. Kindlasti on rahvaajakirjandusel koht ka Eesti meediamaastikul, küsimus on lihtsalt selles, kas inimesed on selleks valmis.
Kas sul on endal ka plaanis tulevikus ajakirjandusalal tegutseda?
Kindlasti väga tahaksin – lihtsalt võimalused on väga piiratud, just tööpakkumiste osas. Minagi olen ju proovinud 2 korda Noorte häälde saada (naerab - toim.), aga see ei olnud väga edukas, sest tol hetkel ei vajatud lisajõude.
Kindlasti tahaksin mingi osa oma elust pühendada ajakirjandusele, aga ma arvan, et ma olen veel liiga noor, et planeerida täiesti ära enda tulevik. Kui vähegi võimalik, siis kindlasti ootaksin seda, et mul avaneks võimalus mõne väljaandega tugevamate partnerlussidemete loomiseks. Miks mitte olla mõne toimetuse liige või siis lihtsalt kaasautor, kellega mõni väljaanne tihedamalt koostööd teeb.
Mida tahad teistele Noorte hääle lugejatele öelda?
Kõik, kes te seal olete, kui te näete midagi, millega te ei ole nõus, siis kommentaarium on üks väheseid mooduseid, kuidas teada anda, et te ei ole millegagi nõus. Kui te toetate midagi, siis kirjutage sellest. Võtke enda seisukohad, pange need alguses kas või paberile, kui tekib tuju, siis kirjutage sellest artikkel, sest diskussioon on igati teretulnud ja Noorte hääl pakub suhteliselt head lugejaskonda ja see võib olla teie võimalus läbi lüüa ajakirjanikuna.
Me ei tea kunagi, kes meist saada võib. Mõni inimene võib avastada, et temast saabki ajakirjanik. Hiljaaegu lugesin just üht lugu 12-aastasest poisist, kes on rahvaajakirjanik – miks mitte! Kunagi ei ole liiga vara, kunagi pole liiga hilja.
Kas soovid ka preemia osaliseks saada? Võid võita nii raha, mobiiltelefoni kui ka punkte koguda ja võita lausa teleri, nagu seda tegi Daniel, kirjuta meile, kasutades ülal asuvat spetsvormi.
