Siin nad on!

1. Loik

Minu EW aegne õpetajannast ämm käis nooruses mingi vabrikandi pojaga. Ei julgenud öelda, et tahab pissile, valis siis mingi suvalise kõrge planguga maja värava ja ütles, et käin korra siin majas ja annan midagi üle. Poiss jäi tänavale ootama ja ämm sibas plangu taha puude varju oma asja ajama. Kui ta välja tuli siis poiss seisis tänaval ja imetles aina suurenevat loiku, mis tuli plangu alt ja valgus tema jalge ees tänavale.

2. Bussijuht sai sõimata

Ekskursioonile minek. Sirutuspaus kuskil. Kaks sõpra võitlesid kumb enne bussi wc-sse saab, üks võitis ja läks. Hetkepärast tõusis bussijuht sohvritoolilt ja tahtis samuti põit kergendada. Avas pooleldi wc-ukse kui tuttav seest karjus “Käi pu*si pe*erast, pane uks kinni!” Bussijuht lõi hirmust ukse kinni ja ootas vaikselt oma aega eemal. Kutt sees arvas, et sõber jälle lollitab.

3. Kaheksakümnendad

Aga meitel oli kaheksakümnemadel üits bändimees. Tegu olnud vaikse suveõhtu aegas parkis peetud pensionäride tantsupeoga ja no eks nood bändimehed olnud heaste täis igasugu head ja paremat viina, millist sääl lahkeste jagatud, No ja siis ühe loo lõppakordiks mõteld trummimees mikrofooni üte kõva läraku kõhutuult panna, Aga oh sa häda- igasugu viinadega old sisikond terike vedelamaks muutunud. No riie old kah mehel sihuke hele- valge särk ja valged põlvpüksid. No ja nigu siis see laulija käest mikrofooni haaras, et loole lõpuakord panna, siis tuli sääl üits hale purin ja pruunid joad mööda põlvpüksa ja karvaseid sääri. Õite tore pilt oli, kuidas mees siis hiilis nigu nu pogodi hunt- särgisaba alla kistud, mööda planguveeri pargist pimedama koha poole…

4. Püksilukk lahti

Seisime ringis ja ajasime juttu. Palju oli tudengeid. Meie direktor võttis sõna ja kui lõpetas, keegi sosistas meie direktorile midagi kõrva ja see hakkas külg ees ukse poole minema ning väljus. Siis üks noormees teatas, et ta olevat sosistanud: “Teil on püksilukk vääääga lahti.”

5. Põmaki!

Kõnniteel kõndides vaatasin üle tee peatuses seisva bussi reisijaid ja panin põmaki vastu tänavaposti. Vähe mark oli ja buss rahvast täis ka.

6. Lähme vangi!

Plaan oli õega Helsingisse šoppama minna. Soome tollis küsimuse peale, et kuhu lähete, ütlesin omaarust selges soome keeles “linnaan” (mis soome k. muidugi tähendab vanglat), siis veel lisasin, et õhtuse laevaga tulen tagasi.

7. Head isu!

Töötan ettekandjana restoranis ja ükskord nirises taldrikult kogemata kliendile kuuma kastet pähe.

8. Tänamatu

See oli ammu, umbes 25 aastat tagasi. Olin päris noor plika alles, ilmselt ka mitte kõige korralikum kuna pärast pidu, hommikul 4-5 paiku sai alles kodu poole sätitud. Sel ajal elasin Tallinna piiril ja olin jõudnud kuidagi Uus-sadamani. Pikk maa minna veel ees. Sel ajal sõitis öösel veel ringi palju “tellimisel” märgiga busse ja seal Uus-sadama bussipeatuses neid mitu tükki seisiski. Võtsin julguse kokku ja küsisin vigases vene keeles, kas äkki on kuidagi kodu poole saada. Bussijuhil oli vist igav ja viipas mu peale. Kuidagi pool aega tukkudes ja ülejäänud aja teed juhatades jõudsin kodu lähedale rismikule ja palusin peatust. Viisaka inimesena pakkusin ka tasu sõidu eest ehk, kui palju ma võlgnen. Bussijuht naeratas ja vastas: “skolko ne zhalko” (anna nii palju kui kahju ei ole). Kas süüdi oli magamata öö või ootasin teist vastust, aga naeratasin tänulikult bussijuhile, tänasin ja lippasin koju. Hiljem sain aru, et nüüd läks miski viltu ja mul on siiani häbi selle bussijuhi ees, kes mind nii lahkelt sel hommikul koju tõi.

9. Uinuv kaunitar

Olin noor ja kena neiu ning päevitasin rannas. Nina vastu päikest tuli tukk peale ja ärkasin enda norsatuse peale, häbi oli.

10. Poodi!

Tulin kunagi maalt isa juurest. Seisin siis bussipeatuses ja ootasin bussi. Ilm oli külm ja lõpuks hakkas veel tuiskama. Minul muidugi ei olnud mütsi ega kindaid. Järsku avastasin, et jope taskus riidest poekott, otsustasin siis selle pähe panna, et midagi ikka aitab tuisu vastu. Saab ju koti ääre alt vaadata, kui buss tuleb. No ma siis ootasin seda bussi kott peas. Mingi hetk ma kükitasin ja hakkasin koti sisse oma sooja hingeõhku puhuma, et nägu ja käsi soojendada. Järgmine hetk, kui ma koti ääre alt piilusin nägin esmalt suurt lumist bussiratast, tõstes pilku kõrgemale näen, et bussil uks juba lahti ja bussijuhil selline mõnus muie näol. Tagatipuks ütles veel bussijuht kõva häälega, et kui sa veel kaua kükitad pannakse pood kinni. Siis oli küll selline tunne, et lähen tagasi.

11. Juubilar

Pearaamatupidajal oli juubel, sai 40. Töö juures oli uhke laud kaetud, kogunesime kõik õnne soovima, ülemus tuli ja pidas pika südamliku kõne, luges isegi luuletuse ning rõhutas mitu korda, kui tähtis ja eriline juubel on 50. Tahtsime kõik maa alla vajuda.

12. Rullipea

Ise Tallinna inimesena tulin sugulase pulma ühte väikelinna, kus minul ei olnud ühtegi tuttavat. Õhtuks end sättides pesin pead ja keerasin sisse suured lokirullid.  Siis tekkis vajadus lillekimp poest ära tuua. Pood asus umbes 100 meetri kauguses. Kuna minul pikad ja aeglaselt kuivavad juuksed, siis loomulikult ei hakanud rulle peast ära võtma vaid tõmbasin pähe sõbrantsi vanaema vana rätiku ja tormasin poodi. Ja siis juhtus TÄIESTI OOTAMATU lugu.

Poe uksel tuli mulle vastu minu keskkooli kallim, keda nutsin taga ja kelle jaoks olin alati ilus ja sätitud. Seal ma siis seisin, vanaema rätik rullitud peas, meikimata ja veninud dressipükstes, näost punane ja kokutav. Tahtsin maa alla vajuda… aga ei õnnestunud.

13. Õnnetus

Noore tütarlapsena tuli minna metsa pissile ning kus libastusin ja kukkusin kellegi kaka sisse, peale mida tuli liinibussiga koju sõita. Sellest hullemat olukorda ei ole ülejäänud 30 aasta jooksul tulnud üle elada.

14. Appi, ma jõin viina!

Paar aastat tagasi, üheksa aastasena, pidasin minagi viina eluohtlikuks ja pahaks. Olin just omale kõrvarõngaaugud lasknud teha ja pidin neid emal puhastada laskma. Viinaga. Ühel pärastlõunal, kui ema juba tööl oli, tuli mul kange janu peale. Loivasin siis kööki ja leidsin elupäästja — pooltäis klaasi vett. Kummutasin kõik alla ja hetk hiljem lausa karjusin. Viin, mis muu see oli, mille ema peale kõrvaaukude puhastamist maha oli unustanud. Viimases hädas helistasin vanaemale, emale, isale, sõbrale. Keegi ei vastanud. Juba surmahirmus jooksin naabrite juurde.

Koputasin, tuldi vastu.
"Ma suren! Ma jõin viina!" kisendasin hädiselt.
"Ah? Mida sa tegid?" imestas tüdruk uksel.
"Jõin viina, mille ema kõrvaaukude puhastamiseks valmis pani!" nuuksusin.
"Aam," maigutas tüdruk.
"Ooh-ooh, mu vanaema helistab tagasi," ähkisin telefoni krabades.
"Okei?" ei mõistnud naabermaja plika ikka veel asja.
Jooksin koju tagasi ja sain vanaema naeru osaliseks. Siiani on naabritüdrukule häbi otsa vaadata.

15. Võimas spurt

Läksime koos tüdrukuga ujuma ja vedasime kihla, kes kiiremini vette saab, mul oli kaldalt selline spurt, et pingutusest tuli valjuhäälne puuks. Kui ma vette olin hüpanud, soovisin, et oleksin delfiin ja suudaksin kaua aega vee all olla, häbi pärast ei tahtnud pinnale tõusta.