Delta Force: Black Hawk Down

 (31)
Delta 2

Nii, on saabunud aeg minu esimeseks mänguarvustuseks. Kriitilist kätt, kõrva ja pilku saab tunda Delta Force’i seeria viies osa Black Hawk Down. Olin seda juba pikkisilmi oodanud, väljakuulutamisest alates, ning plaadi peoshoidmine tundus oi-oi kui hea… Aga oodatud asjad kipuvad varem või hiljem sära kaotama. BHD puhul juhtus see kahjuks varem.

Keskpunktis on loomulikult Ida-Aafrikas asuv Somaalia ning peaaegu kümne aasta tagused USA eriväelaste operatsioonid sealmail, kaasa arvatud filmist “Black Hawk Down” tuttav operatsioon “Restore Hope”. Sind pannakse eliitrühma juhi rolli ning täita tuleb 20 mitmesugust missiooni (midagi õhku lasta, kedagi päästa-kaitsta jne). Huvitavamaks teeb asja, et kõik need koostati reaalsete sündmuste ja operatsioonide järgi. NovaLogic tegi kuude viisi uurimustöid ning ammutas infot sõjaväelastelt, kes seal ka tegelikult mehetempe tegid ja asja nägid. Nii et tegu ei ole sisu ja ajaloolist tausta vaadates tühipalja üritusega.

Alguses mingeid võimlemisharjutusi pole, nagu tootjad seda viimastel aastatel peavad eriti vajalikuks lisada. Sind lükatakse kohe Humvee selga ja lahingusse. Treeningut polegi tegelikult vaja, enamik liikumisest on vähekene FPSidega kokku puutunul selged. Üks vana asjakohane probleem on isegi omamoodi lihtsalt lahendatud. Kui paljudes märulites peab mõningat osavust üles näitama, et redelile saada ja seal püsida, siis nüüd asetub sõdur alati õigesti, kuskilt alla kukkumata.

Vana Delta Force’i austaja on üldse kohe kodus. Ammu tuttav parameetrite rida ees ja relvakäsitlemine endine. Tegevus on kiire nagu sõda peakski olema. Juba esimene missioon on hoogne ning mitmekülgne — kihutad, jooksed ja lendad, käigupealt vaenlaseid elimineerides. See tundubki kõige mahlasem osa. Relvad on oma reaalsete vendade ausad koopiad, nende tulejõud, välimus, müra, laadimine jne nagu peabki. Paugutid on detailideni viimistletud ja snaiper-püssidel peegeldab optilise sihiku klaas eemalejäävat.

Ka pahad poisid on kõvemaks muutunud. Erinevalt näiteks Land Warriorist ei tapa neid enam üks lask varbasse, nüüd peab juba kaks tegema. OK, päris nii hull asi ei ole, aga siiski on neid nottida üpris lihtne. Kui üksik kuul juhtubki surma toovast kohast tsipa mööda, siis kolmene valang vaigistab õela vastase 90% tõenäosusega. Kergeima raskustasemega piisab vabalt enam-vähem õigesse suunda laskmisest, et olla kõva action-kangelane. Raskustaseme tõustes vastupidavus su kuulidele väheneb. Salvestamises mindi SoF1 ja IGI2 laadis, antakse vaid kindel hulk võimalusi seda teha.

Videosid on vähe, andes siiski piisava ajaloolise põhja ja ülevaate, et mis pull seal toimub. Üle hulga aja on kasutatud reaalselt filmitud lõike. Need on rangelt teemakohased, isegi enam: osaliselt rakendati dokumentaalkaadreid.

Graafika poolel just rõõmust hõisata ei saa. No ei ole kohe seda välimust, mis nii uuel meelelahutajal olema peaks. Enamike hoonete seinad on lausa masendavalt ebaselged ja nende muster muud kui kordub, kordub ja kordub. Ning akende välimus on… neil polegi välimust. Prrr, jube. Objektid nagu vedelevad autorusud ja puud on lihtsalt koledad. Liikuvad sõidukid aga täitsa kenad. Kaasvõitlejad on samuti täitsa talutavad vaadata, vastased ja tsiviilelanikud üpris näotud. Miks siis nii välja tuli? Või on minu silm vildakas? Kuna enamus madinast toimub kitsastes tänavates, võinuks objektide tekstuuridele rohkem tähelepanu pöörata.

Aga kas midagi hästi ka üldse on? Jah on. Kui asulad jätavad soovida, siis looduspiltidega on päiksepaistelisem. Sõna otseses mõttes. Päikest, horisonti ja taevast võib tõesti imetleda. Kuna DF sari on alati vajanud graafikamootorit, mis võimaldaks näidata mastaapseid loodusväljasid, valiti siia helikopterimärulis Comanche 4 kasutatu. Avamaastiku kaardid on tohutud ja selged. Vesi sillerdab loomutruult, mida kaugemalt, seda paremini. Pisike meeldiv üllatus on, et pea kohal lendavad kopterid tegelikult ka tolmu üles keerutavad ning vee kohal tiireldes selle pinnale ringikesi joonistavad. Äramärkimist väärib ka Nightvision. Roheline-täpiline pilt on arusaadavam ja loomutruum (ise pole küll kandnud, julgen võrrelda filmidest nähtuga) kui enamikel konkurentidel seniajani. Plahvatused on nauditavad. Autode rattadki arvavad sedasi, karates igal vastaval hetkel rõõmust taevasse, pisike armas leek taga. Tore-tore. Midagi tõsiselt uut ja paikapanevat nendes omadustes just pole, aga kõik ei saa ju olla halb.

Esinevad taas tüüpilised vead nagu surnukehade hõljumine üle akna või katuseääre, aga mine tea, äkki Somaalias ongi nii kombeks. Isegi kui midagi alla tuleb, siis nii horisontaalselt ja sirge seljaga, et kõhe hakkab. Siinkohal annaks novalogiclastele eeskujuks hetke graafikamootorite lipulaeva — Unreal Warfare’i — füüsika.

Heli on mõnus. Taustamuusika annab just õige fiilingu. Helilooja Ron Fish kasutab Somaalia rahvuslikke pille, mis lisab täpsust. Tihti on muusika tempokas ja pingeline, mis utsitab sind olema kiirem, täpsem, kavalam. Taustaks kuuleb pidevalt relvatärinat ja kohalike kisa. Raadio kaudu peetakse pidevalt ka sidet, kuid pahatihti on sul muu kriitiline tegevus pooleli ning selle jälgimine kaunis vaevarikas, kui inglise keel vabalt suus ei ole.

Tehisintellekt on, noh, olemas ja täidab sellele antud ülesandeid. Kuid ikka ning jälle avastad kuskil mõne sõbraliku sõduri või AK47t kandva paha üritamas läbi seina joosta. Transist ärkavad kurjamid heal juhul tinasüsti peale, mis teeb neist nagu talveunest äratatud pahurad mõmmikud. Ainult et Kalašnikoviga. Juhtub ka olukordi, et vastaspoole esindajad umbtänavas kokku jooksevad, mispeale kõiki haarab hämming, mis edasi teha. Siis mine istu kuskile nurka maha ja killi paanitsevalt keerlevaid ja tiirlevaid mehi ükshaaval. Õnneks suudetakse mõnikord toibuda ja mõni virtuaalset valu tekitav metallitükk tagasi läkitada. Enim aga häirib, et botid näevad justkui läbi seinte, tulistades seina või lage, kui teisel pool on vastane. Rünnates on nende taktika üks, peale joosta. SoF2 või NOLF2 tase on siin kättesaamatu, kus sinu kuulide eest keereldi-pööreldi põigati-hüpati eest ära. Kahju.

Aga arvuti juhib teisigi tervisele kahjulike tegelasi. Näiteks “rahumeelsed” tavainimesed, keda lasta ei tohi, karjuvad ning loobivad kividega. Kividega saab loomulikult haiget, õnneks nad pole just täpsed viskajad. Ja tihti proovivad nemadki müüri taga olevat tabada, nagu näeks läbi seinte.

Ka Age Of Empiresist tuntud tigedad krokud on siia üle evolutsioneerunud. Nad on nüüd tigedamad, ilusamad ja üllatavalt hästi keskkonda sulandunud. Nad elutsevad rahulikult tiigikestes, kuni näevad magusat suutäit (sind muidugi) ning tulevad ampsama.

Multiplayeris on kaarte päris palju, ja need on suured. Kui tahad võrgus proovida, pead arvestama, et väiksema rahvahulgaga kui suguvõsa kokkutulekul pole mõtet. Sured enne igavusse, kui kellegi üles leiad ja tapelda saad. MP tüüpe annab valida seitsme vahel: surmamatš, sama tiimiga, lipupüüdmine, kaitse & ründa, otsi & hävita, tiimiga king of the hill ja flag ball. Koostööd harrastavad seltsimehed, kurvastage: co-opi ei ole ega tõenäoliselt tule, kuna NovaLogic ütles, et nende AI süsteemi ei jaksaks arvutid võrgus vedada. Arusaamatu.

Kokkuvõttes tundub, et Delta Force’i autorid on väsinud, nülides teostusega healt teemalt naha maha. Pildiline osa sisaldab palju pettumust. Meeldivad killukesed on küll olemas, kuid ei suuda kaugeltki korvata puudujääke. Kirjutise valmimise hetkel on välja antud ka parandus versiooniga 1.1.0, mis pisemaid vigasid parandab.

Usun, et oleks aeg anda seeria tegemine teistele üle, rahuldugu ise kirjastamisega (see ei käi Zombie’ kohta, mis tegi eelmise ja samas nõrgima väljalaske Task Force Dagger). Kahjuks juleti taktikat rakendada ainult PlayStationi Urban Warfare’i puhul.

Sõdurisimu
NovaLogic
Tugi: 1-16 (Internet, LAN)
Vajalik: PIII-733 (1,4 GHz P4), 192 (256) MB RAM, 750 MB kõvaketast, 4x CD, 32 (64) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 500 kr
Toetatud kiirendid: TNT2, GeForce, Radeon