Doonorlus — müüdid ja tegelikkus

Doonorluse kohta arvatakse tavaliselt, et see on üks äärmiselt valus ja tarbetu tegevus, mille võtavad ette ainult masohhistid. Kuid tõde on see, et tegelikult on doonorlus äärmiselt vajalik meditsiiniline protseduur, mille käigus sa loovutad osa oma verest, et seda saaks kasutada tohutu hulga kergemate ja raskemate haiguste ning traumade raviks.

Lihtne! Hakkan doonoriks!

Mulle isiklikult tundus lihtsalt kuidagi loogiline, et ma lähen niipea, kui vanus ja tervis seda lubavad, doonoriks. Miks? Põhjuseid on palju, aga neist olulisim on ehk põhimõte: „Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks” — kui mina ise ei anna verd, siis kuidas ma saan loota, et keegi teine seda minu heaks teeks? Ainuke asi, mis minu jaoks vere loovutamise mõtte pisut ebameeldivaks muutis, oli see, et ma ei teadnud, keda selle verega aidatakse — kas vähihaiget last või mõnda Kopli narkarit, keda tuleb turgutada, et ta saaks tagasi rentslisse roomata ja endale uue doosi süstida. Aga siiski, loodan siiralt, et minu veri oli abiks kellelegi, kes seda tõesti vajas. Tallinna ja selle lähiümbruse inimesed saavad doonoriks minna Põhja-Eesti Verekeskusesse (Ädala 2), mis asub küll pisut kõrvalises kohas Sõle tänava lähedal, ent on seestpoolt ootamatult korralik ja mugav asutus. Siiski tabas mind ka ebameeldiv üllatus — suurem osa asutuse personalist oli venekeelne, ka minu andmeid üles märkima asunud administraator. Kuigi suures osas riigikeele ära õppinud, jäi meie suhtlemine üsna konarlikuks.

Oled sa kindel, et sa mõnda räiget haigust ei põe?
Järgnes mind ebameeldivalt üllatanud bürokraatia. Pidin andma esmase doonorina oma kontaktandmed, siis täitma ankeedi kõigi mõeldavate haiguste kohta (olen ma HIV positiivne? Aga kollatõves? Olen ma siis vähemalt viibinud Inglismaal aastal 69?!). Pärast kümneminutilist pühendunud „EI” ruutudesse ristikeste kribamist õnnestus mul edasi jõuda kabinetti, kus leebe naeratusega arstitädi vaatas mu täidetud haiguste ankeedi ja kõik veelkord üle küsis.

Ning ta oli väga järjekindel. Kohati tekkis mul juba tunne, et ta justkui ootakski, et ma tunnistaks üles midagi taolist nagu: „Nüüd, kui ma meenutan — ma vist ikka olen jah HIV positiivne”. Küll selgus, et ma olin oma usinuses märkinud valeks ka väite „Tahan olla doonor”. Arst siiski kõigest muigas seda parandades, andes mõista, et see on täiesti tavaline asi, ja jätkas oma haigusküsitlusega.

Hemoglobiin, kus peidad end…
Lõpuks päris ta veel viimase õlekõrrena mu huuleneedi kohta ja kuuldes, et selle tegemise ajast on juba palju vett merre voolanud, asus ta mu näppu auku tegema. Sealt saadud vere abil mõõtis ta ära kõik tähtsad asjad — hemoglobiini, kolesterooli ning veregrupigi määras ära. Hemoglobiin oli madal. Järgnes ülekuulamine — mida ma söön, kas on stress, äkki ikka mõni haigus? Ohkasin ja seletasin, et kõik on korras. Arstitädi mõtles veidi ja teatas, et ta teeb teise sõrme ka augu. Ja üllatus-üllatus, teisest käest võetud proovil oli hemoglobiin täiesti korras! Arst täitis veel umbes sada ankeeti, mis ta ühes pika rea kleebitavate triipkoodidega mulle pihku pistis, ja saatis mind trepist üles. Kurja olekuga valvelaua tädike võttis seal mu ankeedipataka ja triipkoodi kleepsud. Ooteruumis sai tasuta mahla ja küpsist. Kuna olin juba teel sinna ühe mahla hinge alla pannud, ajas mõte veel veidikenegi seda endale sisse pressida südame pahaks.

Küpsised olid ka kahjuks kõige tavalisemad. Paluks järgmine kord moosiga! Aga ega küpsistest polnudki enam õieti mahti mõelda, sest sisse puges kerge ärevus — kõik, kes vereloovutamise ruumist väljusid, olid oma küünarnuki ümber saanud päris korraliku sideme. Lohutasin ennast siiski, et see ei saa olla hullem, kui piercingute tegemine — elasin need edukalt üle, elan ka ühe väikese vereandmise.

Suur nõel, aga väike valu
Valvelauatädi hõikas mu nime sellise aktsendiga, et vaevu mõistsin ennast ära tunda ning pihku pisteti tuttavate triipkoodidega kaetud kotikene ja kummivoolikud. Ja siis juhatatigi ning juba edasi uude ruumi, kus väga sõbralik õde — inimene, kelle puhul oli tõesti tunne, et ta ei tee seda tööd kõigest konveieri põhimõttel — suskas mulle veeni äärmiselt jämeda nõela. Siiski, teadmiseks kõigile, et tegelikult polnud see ikkagi üldse nii valus nagu ma olin ette kujutanud. Käsi väsis ainult vahepeal palli pumpamisest ära.

Ning õige pea oligi neil juba vajalik kogus käes ja minugi käsi sai üheti mõistetava sideme küünarnuki ümber. Pidin veel kümme minutit vagusi lamama, enne kui mul minna lasti. Alla tagasi jõudes pidin oma doonorikaardi valvelauda ära andma. Sõbralik administraator teatas kavala näoga, et ma saan nüüd kingituse ka ja lasi mul suure klaasriiuli pealt valida. Võtsin šokolaadi, sest mul oli järsku tekkinud jube magusaisu, tundes ennast küll paraja perverdina — üksildane nooruk nosib ära kakssada grammi šokolaadi… Administraatorid siiski kõigest naersid sõbralikult, olles ootamatult ülemeelikus tujus ning minugi tuju läks õige heaks, hoonest välja minnes muudkui naeratasin omaette.

Niisiis — doonoriks olemine pole sugugi nii jube, nagu inimesed ette kujutavad. Ainult liigne muretsemine ja õuduste ettekujutamine võivad sind ära kohutada enne, kui sa seda üldse proovimagi jõuad. Kolme kuu pärast lähen mina igatahes jälle tagasi verekeskusesse, sest kui mina ei lähe, ei saa ma oodata, et ka teised seda teeks ning just minult saadud veri võib päästa kellegi elu.

Kes sobib doonoriks?
•Doonor peab olema 18-60aastane
•Terve, puhanud ja söönud inimene
•Tema kehakaal ei tohi olla alla 50 kilogrammi
•Ta peab olema Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis üle aasta
•Tal ei tohi viimase kuue kuu jooksul olnud olla nõelravi, tätoveerimisi või naha augustamisi