Eesti keelt saavad kaitsta ainult eestlased
Tänapäeval on infotehnoloogia väga kõrgel tasemel ning pidevas arengus. Ka meie, eestlased, võime siinkohal pea püsti ajada, sest mitmed arvuti ja tehnoloogiaga seotud imevigurid on meie maalt pärit. Interneti kaudu meie kodudesse jõudvas maailmas on aga võõrkeelte tähtsus väga suur, mis on ka igati loomulik, sest globaalselt võttes on eesti ja inglise keelel võrreldamatud suurused. Kõige põnevamat infot saabki sageli võõrkeelsetelt netilehekülgedelt ning eestikeelseid peetakse teisejärgulisteks. Samuti pakutakse koolides erinevate võõrkeelte süvaprogramme, samas on lisatunnid eesti keeles palju harvemad nähtused. Me soovime olla konkurentsivõimelised terves maailmas, kuid kas eelistada teisi keeli, leidku see aset ükskõik kui üllatel eesmärkidel, ei ole sama, mis toita koera, kes meid endid pureb?
Igapäevaelus on peamiseks keeleks eesti keele kõrval vene keel, seda eriti Ida-Virumaal ja Tallinnas. On mõeldamatu nõuda muukeelselt elanikkonnalt eesti keele eelistamist, hoidmist ja arendamist, kuid kindlasti ei ole palju paluda Eesti ainsa riigikeele suhtlustasandil valdamist. Eriti oluline on see nii avalikus sektoris kui ka teeninduse valdkonnas töötavatele inimestele. Olen minagi pidanud asju ajama kehakeele ja miimika abil, kuid alati ei ole kätega vehkimise ja silmadega pööritamisega võimalik soovitud tulemuseni jõuda.
Olukorras, kus võõrkeeled on pea kõikjal meie ümber, nii tänaval ja kaubamajas kui ka Internetis ja televisioonis, jääb meie endi võrratult kaunis emakeel sageli tagaplaanile. Süüdistada ei tohiks kedagi, kuid pidagem meeles, et eesti keelt kaitsta saavad ainult eestlased ise. Kas muutuda läänelikuks ja unustada oma juured, et elus paremini läbi lüüa? Või hoopis boikoteerida võõrkeelte tunde, endal rahvarõivad seljas, pastlad jalas, rukkililledest pärg peas ja kannel kaenlas? Meil on võimalus valida, mida võtta ja mida jätta, kuid nii või teisiti jääb eesti keele saatus meie südametunnistusele.
