Kuhu läheb eesti köök, küsisin restorani Kaerajaan avamisel. Sain teada, et sulandub kokku maailmamaitsetega.

 
 
Mis on üldse eesti rahvusköök ja rahvustoit. Kama? Mulgikapsad? Verivorstid? Kas tõesti? Äkki hoopis Bavaria vorstikesed, Kiievi kotletid, Burgundia lihapada...
 
Kaerajaani menüüs on minu lemmikuks grillitud jaanalinnufilee filotainas metsaseentega punase veini kastmes. Siin on kõige paremini tabatud eesti köögi uut tuult, mis puhub nii Aafrika savannist kui ka Tai paradiisirandadelt. Kui varem pidi leppima vaid Müncheni kajaga oma suitsuses rehetoas, siis nüüd tatsub meie oma taluaias ringi jaanalind ja uusi maitseelamusi võib näpata Marokost Maldiivideni. Praegu saab mitu korda kiiremini Eestist Egiptuse päikese alla, kui omal ajal suutis Kristjan-Jaak Peterson kõndida Tartust Riiga. 
 
Ajad muutuvad, maitsed muutuvad. Samas võib väga tuttavaid maitseid kohata paradiisirandadel, Araabia linnade kitsastel tänavatel Berliinist või Peterburist rääkimata.
Näiteks üks tavapärasemaid eesti roogi — ühepajatoit kaalikate, porgandite ja lambalihaga meenutab väga Tuneesia rahvusrooga kuskussi. Ainult et Tuneesia variandis asendab kartulit hoopis puder, hirsipuder vist.
Keedetud vähk maitseb Saaremaa rannakividel samamoodi kui keedetud krabi Mombasa lähedal Keenias. Võrdlemisi kodune on süüa mõnes Lüneburgi vanalinna restoranis praekapsaid hautatud sealihaga.

Paavo Kangur,
ajakirjanik