Eesti mees on kallerdis?

Lugesin uudiseid. Sain teada, et ainult kolmandik Eesti noormehi on, khm, armeekõlblikud. See tähendab seda, et kaks kolmandikku noormeestest on ilmselt kondised kehalise kasvatuse „kahed“, vaevatud närvidega õnnetusehunnikud või ettekäändeid otsivad „lampjalgsed“.

Kui ma oleksin Silver Kiilike, siis ma ei tahaks kaitseväeteenistusse minna. Aga kui ma oleksin paar aastat vanem Silver Kiilike, siis tahaksin ma olla seal ära käinud. Mitte tunnistada, et mul oli südame rütmihäire või ma kuulsin madala eksisteerimisprotsendiga hääli. Või et aa-jee, ma teesklesin seda.

Elus tuleb teinekord teha asju, mis ei ole võibolla meie unelmates figureerinud. Mõtlen, et näiteks koolis käimine ei pruugi ka kõigile nii palavikuliselt meeldida. Aga pärast on tore, kui ei pea „hariduse“ lahtrit punastades päris tühjaks jätma.

Ma ei räägi sellest, kas sõjaväkke minnes saab poisikesest mees ja et see on igaühe püha kohus isamaa ees. Eetilised küsimused jätan kõrvale, sest need peaksid lähtuma igaühe enda sisetundest. Ja tõesti, ma olen naisterahvas ja mind ei ole komisjoni kutsutud. Rõhutan, ma ei räägi sellest, kas kaitseväeteenistusse minek või minematajätmine on õige või vale.

Räägin sellest, et minu arvates on murettekitav, kui kaks kolmandikku meie tütarlastele valida antavatest poistest on mingid mannetud plödisevad mömmid.. Selleks et armeekõlbulikuks kvalifitseeruda, ei pea ju olema miski ulmeline imemees. Ei oodatagi ju, et ajateenijad oleksid erilised sõjardid või jõujunnid. Kaitseväkke võetakse vaimselt ja füüsiliselt normaalseid inimeseloomi. Kui aga eestlaste kidur sugu on nende näitajate poolest kahe kolmandiku ulatuses allpool kvalifitseerumislatti, siis on pilt üpris kurb. Ma ei tahaks tuua banaalset võrdlust, aga ma toon siiski: kui 2/3 sünnitamiseks sobivas eas naisi oleksid sünnitamiseks vaimselt või füüsiliselt ebasobivad, siis… siis oleks meid märksa vähem. Ja see oleks kurb.

Kurb on ka see, et me oleme kehaliselt ja vaimselt põdurad. Et me läheme natukegi pingutust nõudvates olukordades prõksti katki. Olgu siis vaimselt või füüsiliselt. Sest selline tervisliku seisundi kohtuotsus ei kehti ju ometi ainult noormeeste kohta. Ja me ise ei ole selles ju süüdi. Kuid — ja see ei ole paatos vaid reaalne nõuanne — kaks korda nädalas trennis käia ei ole ju ometi üleinimlik pingutus. Küll aga on see peaaegu piisav, et vaimselt ja füüsiliselt mitte laiali valguda.