Teisisõnu hakatakse noortele ambitsioonikatele inimestele puru silma ajama. Vaadatakse kaks kuud teleekraanil nende higistamist ja omavahelist peksmist, mõnitatakse neid „Ärapanijas” ja kommentaarinurkades ja siis? Siis, mõistagi, unustatakse.

Mäletatakse võib-olla ainult lollusi, mida tähekstahtjad oma ambitsioonide nimel telekas ette võtavad. Sest inimestel on teatavasti selektiivne mälu.

„You can’t manufacture a miracle,” laulis üks päris-staar ja ma mõtlen, tal oli õigus. Ei saa vägisi luua midagi, mille teke peaks juba definitsiooni poolest olema iseeneslik. Staariks saab see, kes staariks on sündinud. Tulge ja vaielge vastu.

Sest kui staari saab ise liivast, savist või lumest ehitada nagu lumememme, siis kus on Kerli Kõiv? (Teatavasti võitis sellenimeline neiu kunagi konkursi Fizz Superstar) Jah, tal võib olla plaadileping ja kõik ja puha, aga kus ta tegelikult on?

Ja kus on need miljonid „staarid” kes käisid, ütleme, kurikuulsas Staariakadeemias staariks õppimas? Ha-ha, eksole.

Ainuke asi, mis sealt tulla saab, on järjekordsed 10 reality-staari. Aitäh. Kohvri-Linda ja Baari-Kata kõrvale kerkivad Popiidoli-Triinu ja Popiidoli-Eerik.

Vean grillkana peale kihla, et kes iganes selle staarikonkursi ka võidab, on ta aasta pärast unustatud.