Eestlane Taanis: töötav tudeng elab väga hästi ning oskuslikult majandades jääb piisavalt raha ka reisimiseks
Kaks aastat tagasi istusin Dream Foundationi kontoris ja tegin keeletesti — Taani tundus kauge, kuid ahvatlev unistus. Praeguseks on see postkaardilt tuttavate värviliste majade ja rattakultuuriga riik omandanud minu jaoks teistsuguse rolli. Taanist on saanud minu aken maailma. Pea poolteist aastat tagasi, kui alustasin õpinguid Roskilde Business College'is (Zealand Institute Business and Technology) arvasin ekslikult, et lisaks erialastele teadmistele rikastab Taani mind eelkõige kohaliku keele ja kultuuriga. Tegelikkuses sattusin rahvusvahelisse keskkonda (minu kursusel on vaid üks taanlane) ning õppisin tundma erinevaid rahvusi ja keeli, millest ei osanud isegi und näha. Olen rännanud riigist lahkumata ümber maailma, mille käigus küsimus: „Where you come from?“ eelnes lausele: „Nice to meet you!“
Siin elades olen hakanud Taani puhul väärtustama hoopis muid boonused kui varem. Taani tundus siis ahvatlev nii praktilise õppe kui ka rahvusevaheliste firmade tõttu, samuti ei saanud kõrvale vaadata tõsiasjast, et see väike Skandinaavia riik pakub Euroopa Liidu kodanikele tasuta õpet.
Tegelikkuses ei tähenda tasuta õpe sugugi, et Taanis õppimine oleks odav lõbu. Esmalt selle tõttu, et stipendiume välisüliõpilastele pole ning teisalt on hinnatase kõrge. Mäletan selgelt esimest päeva, kui olin Taani saabunud ning oli aeg poodi minna. Alguses tekkis kodune tunne, sest kõik hinnad olid kroonides just nagu mõni aeg tagasi Eestis. Meel läks mõruks aga pärast hetke, kui valuutakursile mõtlema hakkasin, sest avastasin üllatusega, et välja tuleb käia kahekordne hind (100 Eesti krooni — 6,4 eurot/ 100 Taani krooni-13,45 eurot). Õnneks selgus hiljem, et ka Taanis on võimalik väga odavalt ära elada, lihtsalt tuleb üles leida õiged toiduketid.
Samuti tuleb korterit otsides leppida faktiga, et välja tuleb korraga käia 3 kuu üür ning eluaseme leidmist raskendab ka asjaolu, et leheküljed, mis seda pakuvad, on taanikeelsed. Kõige selle kõrval on aga Taani suurepärane riik iseseisvale noorele või noorele, kes tahab iseseisvaks saada, sest pudrumägesid keegi sulle kätte ei too, aga kui ise hakkaja oled, on tudengitöö leidmine väga tõenäoline.
Töötav tudeng aga elab väga hästi ning oskuslikult majandades jääb piisavalt raha ka reisimiseks, hobideks, riieteks ning tuleviku kindlustamiseks. Mina leidsin töö nooblis restoranis ettekandjana peale 40 laialijaotatud CV-d, mis oli kindlasti suur eneseületus, et jätkata ka peale arvukaid negatiivseid vastuseid, aga samas viis see mind kokku paljude erinevate inimestega. Enda kogemusele toetudes võin öelda, et tudengitöö pole vaid tüütu kogemus vaid arendab sind meeletult ning eelkõige annab enesekindlust, et kõik on kättevõtmise küsimus ning raskused on vaid ületamiseks.
Lisaks rahvusvahelistele kontaktidele, võimalusele saada iseseisvaks ning panna ennast proovile, on Taani üheks kalliskiviks haridussüsteem, mille iseloomustavaks lauseks on minu jaoks saanud „think out of the box“, mis tähendab seda, et loeb tudengi arvamus. Pole olemas valesid küsimusi, pole olemas ühte kindlat vastust, on argumentatsioon.
Samuti ei armasta taanlased kinni pidada kindlatest reeglitest. Näiteks, kui tudengid istuvad ühel päeval maas ringis, siis järgmisel päeval võid näha seal juba toole, sest järelikult oli see just parim koht istumiseks. Samuti armastavad õppejõud anda reeglite määramise just tudengite enda kehtestada ja järgida, sest tudeng peab ennast õppekeskkonnas kõige paremini tundma. Seega ei tasu imestada, kui õppeaasta alguses leiate end hiinlastega vaidlemas, kas kana süüa õpperuumis on õige või mitte. Ühesõnaga, kuigi taanlased ei ole akadeemiliselt ehk nii tugevad, kui on seda inglased, siis iseseisvalt mõtlema õpetavad nad kindlasti.
Välismaal õppimisel on palju plusse, kuid üks suuremaid on see, et õpid selle käigus ennast tundma ja saad kaasa kogemuse ning kontaktid üle maailma, mis on asendamatud. Ka minul on olnud raskeid päevi, mil kohuke või sõbra kallistus võiksid päeva päästa, kuid selle aja jooksul pole ma kordagi seda otsust kahetsenud, sest see kogemus on avanud mulle nii palju uusi uksi. Kui kaks aastat tagasi küsisin endalt: „Kuhu mul oleks võimalus minna?“, siis praegu julgen küsida: „Kuhu ma tahaksin minna?“, sest ma tean, et kõik on võimalik, kui ainult selle nimel pingutada. Small key opens big doors.
