Eestlased Austraalias: arvan, et me ei jää siia eriti kauaks, sest reedel lahkus 8 inimest töölt
Sõitsime umbes kaks tundi Toowoombast Tamborine Mountaini suunas. Avastasime sinna sõites, et oleme „kodule“ taas lähemal ja sellest vaid umbes tunni aja kaugusel. Sõit sinna oli mõnus ja teistmoodi. Tee viis meid ülesmäge, kuni viimaks jõudsime mäe peale. Ei oska kommenteerida, kui kõrge mäega tegemist võis olla, kuid me olime tõepoolest kõrgel. Nii nagu farmer e-maili vahendusel maininud oli, siis tõepoolest koht oli turistidele tehtud, kuid õnneks on talv ja siin on äärmiselt vaikne ning rahulik.
Farmi jõudes helistasin Sallyle, kellega rääkisin ka e-maili vahendusel. Tema ja tema mees Mike on need, kes omavad seda kiivifarmi ning kes meile tööd annavad. Sally lubas meile näidata kohta, kus elama hakkame ning sõitsime temale enda autoga järele. Elukoht oli farmist umbes 5 minuti kaugusel, seega mõistsime, et seda distantsi saab hommikuti ka jala käia. Ei näe mõtet bensiini kulutada, kui on võimalik ka jala käia ning seda imelist puhast loodust enda ümber märgata ja nautida.
Elukoht oli ehitatud ühe eramaja kõrvale. Kuna omanikku ennast ei olnud veel kodus, siis näitas Sally meile meie tuba ja tegi majas väikese tiiru. Maja, kus elame, on kahekorruseline, kuid mitte väga suur. Üleval on puhketuba, kus on imepisikene televiisor ja raamaturiiul raamatutega. Ning üleval kõrval toas elavad veel kaks noormeest. Seda meile algul ei öeldud, et peame kellegagi koos elama. Üks noormeestest magas parasjagu enda pohmakat välja, kui sinna jõudsime. Selle järelnähtusid välja higistava noormehe nimi oli David ja ta pärines Iisraelist. Ette rutates võin öelda, et David on tegelikult väga siiras ja armas inimene. Teine kutt Mike, polnud veel kodus, seega temaga ei jõudnud me tutvuda. Ega me ei tutvunud ka Davidiga, sest ta oli pikali ning ägises midagi vastu, kui Sally temaga üle ukseläve rääkis.
All korrusel oli vannituba ja tualettruum ning köök. Nende kõrval oli meie tuba, kus oli punaste sahtlitega kummut ja kaks eraldi voodit, mille me koheselt esimese asjana kokku lükkasime. Kõige kurvem oli see, et meie ainus aken näitas kööki ja mitte ükski neist ei näidanud õue. Toas oli kerge kopitanud hais, kuid selle elas üle. Meie üllatuseks oli meie toa kõrval uks, mis viis meid squashiväljakule. Jah, meil oli oma majas tõepoolest ehtne ja suur squashiväljak.
Seadsime end vaikselt sinna sisse, mille käigus oli David üles ärganud ja end meile tutvustama tulnud. Samal ajal, kui koristasin tolmuimejaga meie tuba, jõudis koju ka teine noormees Mike, kes ennast samuti tutvustama tuli. Mike on pärit Ameerika Ühendriikidest. Mõlemad noored on meievanused, David sama vana kui Chel ja Mike oli meist kõigist aasta vanem. See tegi minust ühtlasi nii-öelda pesamuna.
Majutus, milles elasime, on siiani hinnapoolest kõige kallim, kus me üldse elanud oleme, kuid leiame, et pole viga ja saame kuidagi hakkama. Õhtul sain tuttavaks Martiga, selle koha omanikuga, kes on pärit Hollandist. Rääkis, et tuli kunagi siia mäe peale elama mõneks ajaks reisisooviga, kuid on nüüdseks elanud siin üle kahekümne aasta.
Paistab, et see koht on võluv. Koht on tõepoolest mäe peal ja meil avaneb nii enda maja kõrval olevalt teelt kui ka farmi juurest imeline vaade orule, kus on palju rohelist loodust, mõned järved ja väikesed elumajad lisaks tagataustal olevate mägedega. See koht on nagu paradiis, äärmiselt rahustav.
Hommikul ärkasime pool kuus ning seadsime end valmis tööleminekuks. Töö algab kell seitse hommikul ja lõpeb kell neli õhtul, sinna sisse mahuvad üks smoko ja üks lõuna. Meie esimesed neli päeva lähevad kirja treeningu kui väljaõppena ning meile makstakse selle eest tunnipalka. Edasipidi hakkame olema lepingu peal ning teenima tükitöö hinda.
Hetkel etterutates, saan juba öelda, et siin tööpostil rikkaks ei saa ehk kõrvale panna ei ole suurt midagi. Miks? Sest kui on soovi siin väga hästi teenida, tuleb väga palju ka ära teha, kuid selline viis nõuab kiirust, mille saavutamine ei tundu üldse lihtne olevat. David on maininud ka paar korda, et selle tööga ei olegi väga palju võimalik teenida, kuid sellegipoolest oleme tänulikud, et meil töö on, sest meil oli vaja väljapääsu. Ning minu jaoks peamine on see, et me saame siit ka oma farmipäevasid kätte, mis on samuti väga hea uudis.
Kuid kui mõne nädala pärast tahetakse võib-olla uusi inimesi Bundabergi kanti mandariinifarmi, siis see on koht, kuhu me kindlasti ka suundume, sest tegemist on tunnipalgaga ja see teeb elu natukenegi lihtsamaks.
Tööle jõudes tehti meid tuttavaks ülevaatajaga, kelle nimeks oli Leonard ehk Len ja tema pärines koos enda naisega Uus-Meremaalt. Olen teada saanud, et nad on seda tööd teinud juba üle seitsme aasta, seega paistab, et mõned siiski jäävad siia kauemaks. Ülevaataja on sajaprotsendiliselt siiani meie reisi jooksul kõige mõistlikum ja rahulikum, keda oleme kohanud. Len on rahulik, stabiilne, hea huumoriga ning teab, kuidas tuleb õpetada — ta teab, mida ta teeb.
Meie tööks on pruunida kiivipuid. Ma ei olnud enne kiivitaimi näinud, see tegi asja veelgi huvitavamaks nii minu kui ka Cheli jaoks. Chelil on kogemus õunapuude lõikamisega Eestis ning ta oli väga huvitatud ka nende lõikamisest. Töö seisnes kolmes etapis. Esimene oli lõikamine, kus pidime lõikama võimalikult palju vanu oksi maha, et jõuaksime välja hetkeni, kus meil on ainult uued ja viljakandvad oksad, millega alustada hiljem tööd.
Kui terve üks vahe oli ära lõigatud, pidime hakkama neid oksi alla tõmbama ja traadile asetama, ehk peamiseks ülesandeks oli valida pikad, uued oksad, mis tulevad liideroksast. Kolmandaks sammuks oli need panna ritta ja siduda kinni. Farmerid ütlevad, et kiirematel võtab ühe vahe tegemine umbes nelikümmend viis minutit. Meil võtab see siiani natukene rohkem aega.
Töö pole üldse füüsiliselt raske, ainult seljalihased saavad kõvasti vatti ning pöidlad muutuvad pika aja peale tuimaks, sest peame alatasa neid oksi traadi külge kinni klammerdama mingisuguste väikeste mustade konksude või kinnitajatega. Töö on ausalt lõbus ja väga huvitav, sest sa pead mõtlema, mida, kuidas, kui palju ja miks lõigata. Mõtlemistööd on palju, kuid neljanda päeva lõpuks olin selle asja endale omastanud ja mõistnud, et tähtis on järgida neid kindlaid kuldseid reegleid, mida on meile andnud farmer ja ülevaataja.
Kuid mulle siiski tundub, et me ei jää siia eriti kauaks, sest reedel lahkus kaheksa inimest töölt, peamiseks põhjuseks oli mitte tasuv töö ja seda rääkisid kogenud lõikajad. Loomulikult ei saa me usaldada nende arvamust, sest meie kogemus on erinev ning võib-olla läheb meil paremini.
Meid on pandud töötama Cheliga koos paari, seega meil on eelis teha kõike kiiremini ja kahekesi, kuid samas ka kordades rohkem. Me oleme põnevil ja ootame, mis hakkab saama uuel nädalal. Täna on laupäev ning me puhkame veel kaks päeva. Esmaspäeval on austraallastel püha, sest tähistatakse Suurbritannia kuninganna sünnipäeva, vähemasti sedamoodi sain ma aru nendest.
Mäletan, et Beci juures elades tuli ka uudistest kogu aeg jutte kuninglikust briti perekonnast, paistab, et see on austraallaste jaoks väga suur asi. Mind jätavad need „reptiloidid“ aga külmaks.
Bec helistas mulle esimesel õhtul, et küsida kuidas meil läheb. Rääkisime mõnda aega ning leppisime kokku, et ta tuleb meile lastega külla, sest me igatseme seda perekonda väga!
Koht, kus hetkel elame, on tõepoolest kirjeldamatult ilus. Hommikuti on mäe pealt orule vaadates näha udu ja õhtuti ilusa päikesepaistelise ilmaga on armas vaadata päikeseloojangut. Me elame tõesti äärmiselt mõnusas kohas ja usun, et see on hea vaheldus hingele. Siin mäe peal on ka mingid poed, kuid need on äärmiselt kallid ja oma toiduvarusid saame lähimast linnaosast, mis asub Gold Coastil, Helensvale’is, kus käisime ka eile koos Davidi ja Mike’iga. David ja Mike on mõlemad äärmiselt lahedad inimesed.
Siin on veel väga palju kohti, mida tuleks vaatama tulla. Erinevad bushwalking rajad, helendavate usside koopad ja palju muid atraktsioone. Hoiame endiselt silmi lahti ning püüame olla tähelepanelikud töö suhtes, sest alati on võimalus millekski paremaks ja tundub, et me mõlemad eelistaksime pigem tunnipalka — tundub, et teeb elu natukene lihtsamaks.
